English original here
Autori märkus:
Järgnev essee on ümber töötatud kahest varasemast esseest avaldamiseks mu peagi ilmuvas raamatus New Right vs. Old Right („Uus ja vana parempoolsus“). See võiks käia koos mu hiljutise esseega „Enneaegne populism“.
Vägivallaküsimuses peavad valged rahvuslased oma juhtidelt nõudma nii moraalset tugevust kui ka intellektuaalset selgust.
Põhjendamatu vägivallaküsimus
Neid mõtteid vägivallast ajendasid kaks sündmust 2011. aasta jaanuaris. Esiteks prooviti American Renaissance’i täiesti kunstlikult seostada Jared Lee Loughneri 8. jaanuari mõrvadega Tusconis Arizonas. Teiseks püüti sama põhjendamatult siduda Harold Covingtoni Looderinnet 17. jaanuaril Spokane’is Washingtonis Martin Luther Kingi päeval rongkäigu teekonnale paigutatud pommiga. Pomm tehti turvaliselt kahjutuks ja selle eest arreteeriti ning mõisteti süüdi Kevin Harpham, kellel ei olnud Covingtoniga sidemeid.
Jared Taylori vastus rünnakule American Renaissance’i vastu oli täiesti asjakohane. Ta tõi välja, et sel puudus igasugune alus ja American Renaissance’i portreteeriti vääralt. Samuti oli Harold Covingtonil kohane teda puudutanud laimule vastata.
Kuid ma ei arva, et teistel valgetel rahvuslastel oleks kohane sellisele laimule vastata, kinnitades omaenda süütust ja postitades oma veebilehtedele vägivalda hukkamõistvaid avaldusi.
Need valged rahvuslased mõistavad vägivalla hukka muidugi seepärast, et nad on teadlikud riigi tohutust võimust meie kallal vägivalda rakendada. Nad loodavad seda vägivalda ära hoida, öeldes riigile: „Meie poolt ei ole midagi karta. Me oleme väiksed armsad kahjutud nunnupallid. Me järgime karvapealt seadusi, mille on välja nuputanud ja jõusse rakendanud inimesed, kes tahavad meid hävitada. Me ei usu, et vägivald saaks kunagi vajalikuks, et meie rahvast väljasuremisteelt päästa. Meie arvates on genotsiidne valgetevastane poliitika üks suur arusaamatus. Me oleme kõik heatahtlikud inimesed, nagu ka meie valitsejad. Me usume, et need, kes seda poliitikat rakendavad, annavad ühel päeval võimu käest, kui me vaid võtame end kokku ja hääletame nad minema. Ja muidugi, kui me tuleme võimule, ei unistagi me sellest, et võtta nad oma kuritegude eest vastutusele. Me surume neil käsi, täitsamehed nagu me oleme, ja ütleme: „Hea töö, vanapoiss. Edu järgmisteks valimisteks.“
Kui kedagi meie liikumisest süüdistatakse vääralt seotuses terrorismiga, peaks meie esmainstinkt olema rünnatavaid kaitsta, süüdistuste ebakorrektsust ja alusetust ning meedia ja korrakaitse jõhkrat valgetevastast kallutatust välja tuues.
Kui aga esmainstinkt on öelda „ma olen igasuguse vägivalla vastu“, lõhnab see süüdistatava ohvrikstoomise ja iseenda naha päästmise järele. Asuda oma süütust kaitsma, kui keegi sind ei süüdista, lõhnab ühtlasi musta südametunnistuse järele ja seeläbi kinnitab vargsi rünnaku põhjendatust. See ei ole õige juhtimine.
Juhid peaksid tegema vasturünnaku, mitte kaitsepositsioonile asuma.
Kunagi ei tohi lasta vaenlasel kontrollida, kuidas üht sündmust portreteeritakse. Kui lasta vaenlasel küsida „Kas valged rahvuslased pooldavad vägivalda?“, ei ole oluline, mis on vastus. Me kaotame kummalgi juhul.
Õige vastus oleks muuta küsimust, teema ümber kujundada ja sundida vaenlane kaitsele: „Miks meedia ja korrakaitse on kallutatud rassiteadlike valgete vastu, levitades alusetut laimu, mis seostab meid Loughneri-suguste vasakpoolsete või Spokane’i pommitaja taoliste tundmatute vägivallaga?“
Öelda midagi vähemat lõhnaks moraalse nõrkuse ja ebakindluse järele.
Põhjendatud vägivallaküsimus
Asja teeb keerulisemaks, et vägivald on poliitikateoorias ja -strateegias asjakohane teema olenemata sellest, kes küsimuse tõstatab. Aga vaenuliku ühiskonna keskel peaksime küsimuse tõstatama meie ja debati raamid ise määratlema, laskmata seda teha hammast ihuvatel keskpärastel meediademagoogidel.
Minu silmis on poliitika võimuküsimus, ja võim taandub alati vägivallale või usutavale vägivallaga ähvardamisele. Sestap ei saa ükski tõsiseltvõetav poliitiline liikumine vägivallast lahti öelda, sest vägivallast loobumine võrdub poliitikast endast loobumisega.
See on tõsi isegi siis, kui sooviks on üksnes osaleda poliitilises süsteemis, mis seab eesmärgiks valitseda seaduse abil ja kasutada võimulolijate väljavahetamiseks seaduslikke protseduure nagu valimised ja umbusaldusavaldused.
Seadus võib ette näha korrapärase võimuvahetuse, kuid mis kindlustab, et võimulolijad austavad seadust, selle asemel et valimised tühiseks kuulutada ja rebida puruks põhiseadused, mis nende võimu piiravad? Selle kindlustab ainult hirm seadusliku või seadusülese karistuse, see tähendab vägivalla ees.
Halvad argumendid vägivalla vastu
1. Kas vägivald on iseenesest ebamoraalne?
Ilmselgelt mitte. Enamik inimesi tunnistab, et teatud asjaoludel on vägivald põhjendatud, ja enesekaitse genotsiidi eest on parim põhjendus kõigist. Vaadake vaid Iisraeli riiki ja juute kogu maailmas. Juudid õigustavad igasugust tagakiusamist ja agressiooni moraalselt enesekaitsega. Samal ajal sildistatakse puhtverbaalset valgete huvide kaitsmist automaatselt vihkamiseks. Miks see nii on? Sest juutidel on võim, mis taandub vägivallale või usutavale vägivallaga ähvardamisele, ja meil seda ei ole.
Inimestel võib olla mingisugune kaasasündinud moraalitunnetus, aga avalikkuse moraalitunnetus ei ole võimust sõltumatu. Rahvas võtab üldiselt omaks moraalihinnangud, mida eelistavad need, kelle käes on piits. Kui võimusuhted ümber pöörata, saab muuta ka inimeste moraalitunnetust.
2. Kas vägivald on halb, sest me kaitseme õigusriiki võimupoliitika barbaarsuse eest?
See on naiivne. Seadused valitsevad rahva, kuid ilmselgelt mitte valitsuse üle. Meid valitsevad inimesed, mitte seadused. Kes valitseb, kehtestab ülejäänutele seadused. Ja need, kes praegu valitsevad, on seadustanud tingimused, mis seavad küsimuse alla meie rassi pikaajalise ellujäämise.
Seadused ei ole võimust sõltumatud ja võim ei tähenda muud kui vägivalda või usutavat vägivallaga ähvardamist. Seadused on võimu produktiks. Seadusi kirjutavad need, kellel on võim. Kellel võimu ei ole, alluvad neile. Kui valged rahvuslased tulevad võimule, teeme me teistsugused seadused. Senini allume me nende seadustele, sest neil on meist rohkem võimu.
3. Kas vägivald on halb, sest see pöörab inimesed selle vastu, kes iganes vägivalda kasutab?
See on jällegi naiivne. Nagu öeldud, on inimestel vahest kaasasündinud moraalitunnetus, kuid enamik moraalihinnanguid, mis nende suust kõlavad ja nende tegusid juhivad, on kujundatud võimulolijate poolt.
Inimesed ei ole loomu poolest vägivallavastased. Inimesed mõistavad hukka vägivalla mittevalgete vastu, sest televisioon ja ajalehed ütlevad neile seda. Et Ameerikas vägistavad neegrid päeva jooksul keskmiselt 100 valget naist, ei võta inimestelt und ära, sest neid hoitakse teadmatuses, ja kui nad seda ka teavad, hoiavad nad oma suu kinni, et mitte „sellesse laskuda“, kartes, et nad sildistatakse rassistideks.
Avalikkuse moraalitunnetust töötlevad need, kes on võimul, ja võim taandub vägivallale ning usutavale vägivallaga ähvardamisele. Kui võim oleks valgetel rahvuslastel, saaks me propagandakompassi nõela vastassuunas pöörata ja inimeste moraalitunnetus järgneks sellele.
4. Kas vägivald on halb mõte, kuna see võib tuua halba reklaami?
See on kõigest ülalpooltoodud 3. punkti variatsioon. Jared Taylor ei ole kunagi ei avalikult ega privaatselt toetanud vägivalda. Ma tean seda, sest ma olen sellest temaga rääkinud. See aga ei takistanud valetajaid teda Jared Lee Loughneriga seostamast. Harold Covington kirjutab raamatuid, mis on täis revolutsioonilist vägivalda. Aga avalikult ega privaatselt ei toeta ta praeguses olukorras vägivalda ja praegune olukord püsib ilmselt veel pikka aega. Ka see ei takistanud valetajaid teda seostamast Spokane’i seljakotipommiga.
Kas ma pean selle tõesti puust ja punaseks ette tegema? Ükskõik mida me ei tee, kui kenad me ka ei ole – meie vaenlaste kontrollitavas meedias ja valitsuses ei hakka me ealeski head reklaami saama. Ka meediakajastus ei ole võimust sõltumatu ja me teame juba, mis on võim. Võimulolijad saavad meie kohta valesid rääkida ja neid kinnistada. Jah, internet on teatud määral nõrgestanud süsteemi kontrolli. Aga kas me tõesti arvame, et kui asi läheb tõsiseks, lasevad nad endid ajaloolavalt minema säutsuda?
Valged saavad head meediakajastust alles siis, kui meil on võimu, et meediat kontrollida. Me teame juba, mis on võim.
5. Kas vägivald on halb mõte, sest riik võib vägivallakasutajad vangistada ja tappa?
Kas me ei peaks ealeski vägivalda kasutama, sest me võime ise haiget saada? Inimesed, kes nii mõtlevad, on loomupärased orjad. Need, kes meid valitsevad, on loomulikult valmis vägivalda kasutama isegi kui neil on oht ise haiget saada (või tihemini on see oht nende käsutäitjail), sest nõnda käib võimu haaramine ja enda käes hoidmine.
Kui valged rahvuslased tahavad tõsiselt võimu haarata ja enda käes hoida, järeldavad meie valitsejad otse loomulikult, et ka meie oleme valmis vägivalla kasutamisega riskima. Meie valitsejaid ei lollita märkused rahvuslaste veebilehtedel.
Valitsus vahistab ja vangistab ka dissidente, kes ei ole vägivalda toetanud ega toime pannud. Matt Hale on eluks ajaks vangi mõistetud, kuigi ta ei toetanud ega kasutanud vägivalda. (Seda tegi valitsuse esindaja.) Edgar Steele ei toetanud ega kasutanud vägivalda, kuid ta sureb tõenäoliselt vanglas, kuigi on üha enam selge, et ta langes valitsuse esindajate ja informaatorite lavastuse ohvriks.
Rahvas, kui see läheb teie jaoks liiga hirmuäratavaks, laske nüüd jalga.
Järeldused siiamaani
Meid on rahustatud vagura illusiooniga õhukesest õigusriigist ja õiglastest mängureeglitest. Meid on uimastatud religiooni, seksi ja televisiooniga. Aga tegelikult valitsetakse meie üle vägivalla ja vägivallaähvardustega.
Kui sa usud, et süsteem tuleb välja vahetada või radikaalselt ümber ehitada, või kui sa usud kõigest, et me peame välja viskama värdjad, kes kõike juhivad, proovivad meie valitsejad sind peatada, sest nad lasevad sel kõigel juhtuda ainult üle oma laiba. Valitsejate meelest kannab iga su mõte ja püüdlus, isegi kui see jääb vaid su koljusügavustesse, vägivallaeoseid nende vastu.
Nad alustavad pehmete meetodite: mõnitamise, tõrjumise, töökohal diskrimineerimise ja muu sellisega. Aga kui sa jääd endale kindlaks ja kujutad endast tõsiseltvõetavat ohtu, liiguvad nad järjest karmimate meetodite poole. Nii on see alati olnud. Ameerika rajati vägivallaga, teda laiendati vägivallaga, hoiti üheskoos vägivallaga, valitseti vägivallaga ja ekspordib oma vägivalda üle planeedi. (See on enam-vähem ainus, mida me tänapäeval ekspordime.)
Naiivsus või lihtsalt naiivsuse teesklemine poliitika ja meid valitsevate inimeste ees ei päästa sind. Arvatavasti tekitab naiivsus sulle muresid juurde.
Usutav vägivallast lahtiütlemine
Puhtverbaalne vägivallast lahtiütlemine on rumal ja mõttetu. Kui valgete rahvuslaste grupid ja üksikisikud tahavad usutaval teel vägivalda hüljata, tuleb neil oma ridadest välja heita vaimselt haiged inimesed, sellised, kel viskab üle ja kes haaravad relva järgi.
Vaatamata sellele, et me peame end elitaarseks, kalduvad valged rahvuslased vaimuhaigete osas olema väga, väga leebed. Vahest seepärast, et me teame, kuidas süsteem kujutab meid kõiki hulludena, nii et me ei salli vahetegemist. Aga me suudame ja peame vahet tegema. Valged rahvuslased oleks hullud, kui me ei langeks vahetevahel masendusse, mõeldes sellele, kui sügavalt masendav on meie olukord. Aga ükski tõsine liikumine ei saa endale lubada sõltumist inimestest, kellel on tõsised vaimuhaigused ja isiksusehäired nagu skisofreenia, maaniline depressioon, paranoia, nartsissism jne.
Me võime tunda sellistele inimestele kaasa ja neist hoolida. Neil võib olla andeid ja raha. Neil võib olla soov anda omapoolne panus. Ei ole mingit põhjust olla nende vastu õel. Aga me ei saa lubada nendest sõltumist ega mingil juhul paigutada neid usaldus- ja vastutuspositsioonidele.
Miks vägivald on valgetele rahvuslastele halb mõte
Mu sõbrad tõlgendavad järgnevat kahtlemata täiskasvanud mehe, kes ikka sulgeb oma silmad, kui ekraanil juhtub midagi vägivaldset, otsitud põhjendusena. Aga kuulake mu argumente. Minu meelest pole neil viga.
1. Vägivald on asjatu.
Jättes kõrvale kõik moraalsed ja legaalsed kaalutlused ning arvestades üksnes kummagi poole jõude ja potentsiaalset tulemust on vägivald süsteemi vastu täiesti asjatu. Jah, vabad mehed võtavad riske. Ainult rumalad aga lähevad lahingusse, mida nad ei suuda ealeski võita.
Ma ei väsi meenutamast, et valged rahvuslased on tilluke hääletu, võimuta, põlatud vähemus. Meie rahastamine, organiseeritus ja juhtimine on kehval järjel. Meie vaenlaste käsutuses on ajaloo võimsaimad propaganda- ja sunnivahendid. Vägivallaga me neid ei murra. Nad toituvad vägivallast, mistõttu nad fabritseerivad vägivalda, et seda meie kaela ajada.
Vägivald on asjatu mitte lihtsalt kuna vaenlane suudab vägivalla toimepanijad kätte saada ja neid karistada, vaid eriti kuna ta suudab kontrollida, kuidas inimesed seda näevad ja sellele reageerivad. Vaenlasel on võim pookida meie tegevusele külge tähendus ja moraal. Meid ei nähta ealeski kui vabadusvõitlejaid, romantilisi lindpriisid või kangelaslikke märtreid. Meid nähakse kui äärmuslasi, sadiste, nihiliste ja terroriste – ja seda kahjuks vahel õigusega.
Meil on piisavalt märtreid. Neid ei ole rohkem vaja. Ja märterlus ei saavuta midagi, kui vaenlane otsustab selle tähenduse üle. Yukio Mishima surm tähendas midagi Jaapanis, kus samuraitraditsioon on endiselt tugev. Siin peetaks teda äärmuslaseks ja luuseriks ning see jääks külge.
2. Vägivald ei ole õnneks vajalik.
Poliitika keskmes on võim ja võim taandub vägivallale ning sellega ähvardamisele. Aga mis siis, kui poliitika jaoks on liiga vara? Mis sel juhul, kui süsteemi reformimiseks on liiga hilja ja väljavahetamiseks liiga vara?
Siis tuleb valgetel rahvuslastel keskenduda metapoliitikale, täpsemalt (1) meie maailmavaate intellektuaalsele arendamisele ja kultuurilisele propageerimisele ning (2) valgete rahvuslaste kogukonna – jõuka, tugeva, vastupidava ja oma liikmete täiustamisele ning edutamisele pühendunud kogukonna ülesehitamisele; kogukonna, mis saab püüelda tulevase valge vabariigi alusmüüriks saamise poole.
See lähenemine sobiks isegi siis, kui praeguse süsteemi tugevus püsiks nähtavas tulevikus. Sel juhul peaks meie kogukond lihtsalt kasvama väga suureks ja väga tugevaks, et esitada süsteemile poliitiline väljakutse.
Õnneks aga viitab kõik sellele, et süsteem on järsul ja pöördumatul allakäiguteel. Miski ei kesta igavesti, eriti sellises ühiskonnas, mis rikub kõiki loodusseadusi. Ma ei tea, millal süsteem lõplikult läbi kukub, aga peaaegu kindlasti juhtub see enamike inimeste eluajal, kes seda loevad. Siiralt, kas valged rahvuslased saaksid süsteemi hävitamiseks midagi paremini teha kui selle praegused juhid? Mu suurim hirm on hoopis, et süsteem variseb liiga vara kokku, enne kui meie kogukond on piisavalt võimas, et rajada valgete kodumaa.
Meid on vähe, me oleme laialihajutatud, hääletud ja võimuta. Süsteem on suur ja võimas, kuid see on iseennast hävitamas. Võib olla, et aega on vähe, et meil on vaid paar aastakümmet. Seepärast peame me koondama oma aja, energia ja vahendid mitte selleks, et süsteemi hävitada, vaid selleks, et luua alternatiiv. See aga nõuab enesedistsipliini, et mitte raisata oma elu ja vahendeid enneaegsetes ja asjatutes kokkupõrkes süsteemiga, mil see on täie võimsuse juures.
3. Võim ei ole veel kõik.
Selles essees olen ma läbivalt toonitanud võimu olulisust. Poliitikas on võim olulisem kui legaalsus, avalik arvamus või moraalitunnetus, sest kes on võimul, kirjutab seadusi ja kujundab inimeste arvamust, sealhulgas nende moraalitunnetust. Võim on nende, mitte meie käes. Niikaua kui need tingimused püsivad, on neil võimalik meiega teha, mida iganes nad soovivad.
Aga võim ei ole veel kõik. Ka tõde on tähtis. On moraaliteemalised arvamused ja on moraalne tõde. On inimeste seadused ja loodusseadused. (Kuigi Machiavelli märkas õigesti, et relvastamata prohvetid kukuvad alati läbi; ainult relvastatud prohveteid saadab edu.)
Traditsionalistina usun ma, et tõde on võimu tõeline allikas, et tõde teeb tugevamaks ja valed nõrgemaks. Tsivilisatsioon tõuseb, kui ta on harmoonias tõe, reaalsuse, looduse ja elujõuga. Tsivilisatsioon käib alla, kui ta pöördub neist ära. Nagu Spengler välja toob, saavutab ühiskond nagu ka üksikisik suurima välise jõukuse ja võimu, olles oma raja lõpusirgel, kus elujõud hääbub koos temaga.
Meie valduses on tõde, kuid puudub võim. Neil on võim ja puudub tõde. Aga elujõud võrsub meis ja närbub nendes, sest nemad on looduse rajalt ära pöördunud. Meie võim tõuseb ja nende võim langeb. Siis tuleb ka päev, kui me saame vägivallaküsimuse juurde naasta. Tänaseks on vastused aga antud.
Enjoyed this article?
Be the first to leave a tip in the jar!
Related
-
Christmas Special: Merry Christmas, Infidels!
-
Jean Raspail’s The Camp of the Saints
-
It’s Time to STOP Shopping for Christmas
-
Counter-Currents Radio Podcast No. 614
-
Decameron Film Festival 2024
-
Remembering René Guénon: November 15, 1886–January 7, 1951
-
John Kennedy Toole’s A Confederacy of Dunces
-
Foreword to Nationalism: The Politics of Identity