William Blake, „Sauluse pöördumine“
1,665 words
English original here
Kuidas me teeme inimestest valged rahvuslased? Vastamiseks tuleb meil endalt küsida, kuidas meist said rahvuslased, ja aidata teistel sama teed käia. Kõige loomulikum meetod on jagada teavet, mis tegi meist rahvuslased: teavet bioloogilistest rassierinevustest, mitmekesisuse probleemidest, süstemaatilisest valgete diskrimineerimisest ja halvustamisest, ohust, et valged ujutatakse demograafiliselt üle kõrge iibega mittevalgetega, ja organiseeritud juudikogukonna rollist selle olukorra loomisel ning meie rahval nende probleemide lahendamise takistamisel.
Vaadates seda informeerimisküsimusena, näib ülesanne lihtsana. Aga samuti näib see määratu ja lootusetuna. Sest kuigi internet on meie üritusele palju kaasa aidanud, ei ole meil inimeste meeltele ligipääsemises ja nende mõjutamises lihtsalt võimalik süsteemiga võistelda. Kujutledes meie üritust kui võidujooksu süsteemiga informatsiooni edasiandmise nimel, saame me üksnes ahastada, põgeneda fantaasiatesse, kus mingi katastroof kõrvaldab süsteemi eelised, või leida valgetemeelne miljardär, kes ostaks meile telekanali või filmistuudio.
Ma arvan siinkohal aga, et inimeste kaasahaaramise protsess on ühtviisi keerulisem ja lootustandvam kui lihtsalt teabe inimesteni viimine.
Teoses „Usulise kogemuse mitmekesisus“ pühendab William James kaks peatükki uskupöördumise psühholoogiale. Nendes peatükkides tsiteerib ta põhjalikult autobiograafilisi jutustusi religiooniga (kõigil puhkudel kristlusega) liitumisest. Nende lugude puhul paneb jahmatama, et uskupöördumised ei toimunud uue informatsiooni ega isegi uue maailmavaate omandamise teel. Kõigi näidete juures on selge, et inimesed uskusid Jumalasse, pattu ja lunastusse Jeesus Kristuse läbi juba enne oma uskupöördumist.
William James
Seega ei olnud uskupöördumine mitte uskumuste muutmise küsimus, vaid uskumuste suhtelise tähtsuse muutmise küsimus. James toob välja meie huvide keskpunkti ja ääreala erinevuse. Meie huvide keskuse moodustavad meie teadvuse „kuumad“ osad, millest „lähtuvadki meie isiklikud soovid ja tahted“. Need kuumad osad on „meie energiakeskused…“ (William James. Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest. Tartu: Ilmamaa, 2013. Lk. 209). Just need osad on tähtsad, sest need panevad meid tegutsema.
James ütleb ka, et meie uskumused koonduvad loomulikul teel erinevateks ideede „süsteemideks“. Kui meie huvid paiknevad ümber, satuvad mõned süsteemid meie tähelepanu keskmesse kuumusest ja erutusest hõõgudes, teised aga jäävad külmaks ja marginaalseks. Jamesi sõnul võib „erutuse ja kuumuse keskus… jääda ka teatud süsteemi püsima… kui see toimub kriisi vahendusel või äkiliselt, siis nimetamegi seda pöördumiseks“ (lk. 209).
James soovib reserveerida sõna pöördumine religioosseteks muudatusteks, aga kõneleda võib ka poliitilisest pöördumisest. „Ütelda, et inimene on „pöördunud“, tähendab… et varem inimese teadvuses perifeersed olnud religioossed ideed on nüüd saanud keskseks ning et usulised püüdlused moodustavad tema isikliku energia püsikeskuse“ (lk. 209). Kui uus ideedesüsteem muutub inimese elu alaliseks tuumaks, „siis peab kõik tema ümber rekristalliseeruma“ (lk. 210).
Jamesi arusaam pöördumisest sisaldab valgete rahvuslaste jaoks olulisi järeldusi.
Esimeseks tuleb kainestav mõistmine, et rahva teavitamisest ei piisa, kui informatsioon jääb inimeste elude aktiivkeskuste suhtes perifeerseks. Kui informatsioon ei ole piisavalt oluline, et tõugata tegudele, ei muutu miski.
Teiseks, valgeks rahvuslaseks pöördumise võti on kummatigi moraalis. See on väärtuste küsimus. Võti ei ole teavitamises, vaid teabe oluliseks muutmises, teabe keskseks ja esmatähtsaks tegemises, nii et konkureerivad väärtused kaotaks võimu meid selle teabe najal tegutsemast peatada.
Meie kahjuks teatab James, et psühholoogia suudab üksnes kirjeldada pöördumisprotsessi, ei saa aga seletada kõiki detaile, kuidas ja miks need muutused toimuvad. Ta ütleb lausa, et isegi mitte pöördujad ise ei ole täiel määral teadlikud neid mõjutavatest teguritest.
Jamesi kirjeldus pöördumisest sobib üsna hästi minu juhtumiga, kuigi ma ei tea, kas ma olen tüüpiline või mitte. Minust ei saanud valget rahvuslast tänu liikumise pingutustele inimeste harimisel. Ma olin peavooluallikate ja isikliku kogemuse kaudu teadlik rasside erinevusest, mitmekesisuse halbadest tagajärgedest, valgete diskrimineerimisest, demograafilisest ohust valgetele ja isegi juudiprobleemist ammu enne liikumisega kokku juhtumist. Enamik neil teemadel minuni jõudnud teabest oli muidugi määratud kinnitama süsteemi eelarvamusi ja laetud negatiivsete väärtushinnangutega. Aga ometi olin ma oma praeguse maailmavaate igast koostisosast juba teadlik, kui ma sain 16 aastat vanaks.
Puudu oli vaid kolm punkti.
Esiteks tuli mul panna informatsioon kokku ja teha vastavad järeldused. Ja isegi see oli üsnagi selgelt ette joonistatud, sest kas polnud ma juba tuhat korda kuulnud, et valgete rassiteadlikkus on libe tee natsionaalsotsialismi?
Teiseks takistasid mind järeldusi tegemast neisse kinnistatud äärmuslikud moraalistigmad ja äärmiselt negatiivne pilt, mis mulle oli sääraste ideede eestkõnelejaist maalitud. Ma lihtsalt poleks saanud olla üks nendest, neist kurjadest, sõgedatest metslastest.
Minu puhul heidutas moraalistigma palju vähem, kuna ma ei olnud kunagi egalitarist ega tundnud vähimatki raasu teenimata süüd. Aga isegi olles võimeline mitte uskuma kristlusse, võrdsusse ja valgete süüsse, arvasin ma ikkagi, et ükski korralik, intelligentne ja kultuurne tänapäeva inimene ei saaks uskuda midagi valgete rahvuslusele ligilähedast. (See muutus alles 2000. aastal, mil ma kohtusin esimese päris valge rahvuslasega.)
Lisaks etnotsentrismile kinnistatud moraalistigmadele omistasin ma ka liigset tähtsust vabadusele, individualismile ja kapitalismile ning eeldasin, et sellised euroopalikud väärtused on universaalsed ja võiks kehtida kõigile rahvastele.
Ma hakkasin liikumisest informatsiooni otsima alles pärast seda, kui mu takistused olid hajunud, alles pärast seda, kui ma viimaks tegin järeldused sellest, mida ma juba teadsin meie rassi raskest olukorrast ja mida selle tagasipööramiseks tuleb teha.
Ma uskusin sedasama, mida valged rahvuslased, ja olin peagi üsna hästi informeeritud. Aga ka sellest ei olnud veel küllalt, et mind valgeks rahvuslaseks pöörata, kuna teel seisis ees veel üks tegur.
Ma ei olnud ikka veel tõeline valge rahvuslane, kuna mu vaated olid sisuliselt eralõbu, äärmiselt põnev kõrvaltegevus minu elus, kuid ei midagi enamat. Minu huvide tuumaks oli endiselt filosoofia ja mu eesmärk oli pürgida akadeemilise karjääri poole.
Sellel, miks mu rahvuslikud uskumused olid marginaalsed, on palju põhjuseid. Osalt kindlasti seetõttu, et nendeni jõudsin ma hiljem kui oma teiste uskumusteni. Aga osalt ka seepärast, et toona minu arvates polnud valgete rahvuslus lõpuks oluline. Nimelt arvasin ma, et minu võimuses – mitte kellegi võimuses – pole teha midagi, et meie rassi allakäiku peatada.
Kuid ma ei heitnud meelt, sest ma uskusin, et praegune süsteem on jätkusuutmatu, et see hävib lõpuks oma sisemiste vastuolude ja korruptsiooni tõttu. Ja kuna tundus ebatõenäoline, et süsteem elaks kauem kui meie rass, uskusin ma, et pärast kollapsit on meie rahval võimalus võidelda. Seni aga ei olnud midagi teha. Nii keskendus mu põhienergia mujale, kus ma tundsin, et suudan midagi muuta.
Mu tõeline pöördumine rahvuslusse leidis aset 2001. aasta sügisel. Ka sel oli palju põhjuseid.
Üheks teguriks oli 9/11, mis viis mu esimeste avalike väljaütlemisteni juudiprobleemist, kuna ma hakkasin uskuma, et tõeline edu oli nüüd võimalikuks saanud. Teine mind vorminud kogemus oli külaskäik Pariisi, et käia Rahvusrinde Fête des Bleu-blanc-rouge’il. Vaimustav oli olla tuhandete mõttekaaslaste seas. Me ei saa võita isoleeritud üksikisikutena. Aga seal, Pariisis, oli konkreetne, käegakatsutav, sisemine tõend, et valged inimesed suudavad millegi suure saavutamiseks ühendada jõud.
Neid äratavaid sündmusi oli veel, kuid mõeldes nende peale tagasi, viisid nad kõik välja minus koitnud veendumuseni, et mina saaksin midagi teha, sest meie saaksime midagi teha. Isegi kui sa usud, et midagi saaks teha, ei hakka sa tegutsema, tundes end üksi, sest üksikisikud ei suuda vaid omaenda jõuga ajalugu muuta. Me teame, et kui me astume avalikkuse ette, seistakse meile vastu. Sestap on mõistlik olla ettevaatlik, kuni on kindel, et teised seisavad koos sinuga. Ja rääkides kõigist „liikumise“ vigadest siis ja praegu, sai mulle selgeks, et piisavalt valgeid rahvuslasi on valmis vapruseks, lojaalsuseks ja solidaarsuseks, et ajaloo käiku muuta, just nagu teised intellektuaalsed liikumised on varem teinud. Me suudame tõesti maailma päästa.
Krišna õpetab Ardžunat
Teine määrava tähtsusega arusaamine oli see, et ei ole vastuolu aktivismil ja usul suurematesse ajaloojõududesse, mis piiravad meie individuaalset või kollektiivset võimet maailma muuta. Lahendus seisab Bhagavadgitâ õpetuses: igaüks peab täitma oma kohust hoolimata tagajärgedest. Me teame, mida on õige teha, kuid me ei tea õigete tegude tagajärgi. Seega tuleb tegutseda lähtuvalt kohusetundest, mitte oletustest tagajärgede kohta. Oma kohust tuleb täita lõpuni välja ja jätta tulemused jumalate hooleks. Ja ma uskusin, et minu kohus on võidelda. See on eetika liikumises, mis suudab maailma päästa.
Kui need ideed kristalliseerusid, järgnes neile kõik. Akadeemilise karjääri tagaajamine näis nüüd eriti absurdne. Ma ei saanud seda teha. Isegi mitte kõrvaltööna.
Ma tahaks lõpetada julgustava mõttega. Me võiks ehk vähem muretseda inimeste teavitamise üle, sest (1) nad on paremini informeeritud kui me arvame, ja (2) süsteem harib neid paremini kui meie eales suudaks.
Ühena põhjustest, miks 9/11 oli minu jaoks tohutult julgustav, näitas see ameeriklasi kaugelt palju teadlikumana juudiprobleemist kui ma olin oodanud. Mõni päev pärast rünnakut avaldasid NBC ja Reuters arvamusuuringu tulemused, mis näitasid, et avalikkuse kahe kolmandiku arvates leidsid terrorirünnakud aset, kuna Ühendriigid olid liiga lähedased Iisraeliga. Järgnevatel aastatel on otsesed kogemused üksnes süvendanud minu veendumust, et rahvas on palju teadlikum valgete rahvuslaste muredest kui mõni võiks arvata. Kui sa lood turvalise ja sümpaatse keskkonna ning kuulad, on hämmastav, mida sa kuuled. Ja nagu minuni, jõudsid need ideed enamikuni nondest inimestest süsteemi enda, mitte liikumise kaudu.
Mõned meist heidavad meelt, kuna meil ei õnnestu eales konkureerida süsteemi mitmekesisuspropagandaga. Aga kas valged rahvuslased mitte ei usu, et kokkupuude mitmekesisusega loob iseenesest etnilist vaenu ja konflikte? Kui nii, siis surudes valgetele mitmekesisust peale teeb süsteem meie eest töö ära. Ja propaganda vaid tiheneb. Ma kasvasin üles valdavalt valges kogukonnas. Mu hariduse jättis poliitkorrektsus peaaegu puutumata. Ma olin valgete süütundele immuunne. Ja ikkagi olin ma üle 30 aasta vana, jõudes lõpuks valgete rahvusluse juurde. Tänapäeval tean ma täiesti teadlikke hästiinformeeritud valgetest rahvuslastest teismelisi. Suurem osa nende haridusest on pärit süsteemist. Liikumine andis vaid viimase lihvi.
Minu arvates meenutab tänapäeva Ameerika väga palju 1980ndate Ida-Euroopat – totalitaarset süsteemi, mis on avalikult pühendunud egalitarismivale ühele teisele versioonile. Nagu kommunism, on ka Ameerika süsteem muutumas järjest õõnsamaks ja hapramaks, kui üha enamad valged otsustavad omaenda mõtete privaatsuses, et võrdsus on vale, mitmekesisus on nuhtlus ja süsteem on nende vastu häälestatud. Aga need veendumused ei vii tegudeni, kuna need inimesed usuvad, et nad on sisuliselt üksi. Kui nad libastuvad, teavad nad, et järgneb tagakiusamine ja mitte keegi ei tule neid kaitsma. (Mitte keegi peale nonde inimeste.) Aga kui süsteemi võimekus erimeelsusi lämmatada lööb piisavalt vankuma nii et inimesed mõistaks, et nad ei ole üksi, võib kõik väga kiiresti muutuda. Ja sellised muutused lähtuvad moraalifaktorist, mitte informatsioonist.
Ma ei halvusta liikumise pingutusi avalikkuse harimisel. Aga üksnes teave ei vii pöördumiseni. Sestap ei ole valgetele rahvuslastele ükski küsimus nii tähtis kui pöördumise psühholoogia lahtimurdmine. Mind huvitaks eriti Kevin MacDonaldi mõtted sellel teemal, aga kõik me peame mõtisklema oma intellektuaalse teekonna üle. Meie eesmärgiks peab olema terve rea tehnikate väljatöötamine, et pöörata passiivseid uskujaid aktiivseteks võitlejateks. Informatsioon on tulehakatis, pöördumine säde, mis paiskab kogu maailma leekidesse.
Pöördumise psühholoogia
William Blake, „Sauluse pöördumine“
1,665 words
English original here
Kuidas me teeme inimestest valged rahvuslased? Vastamiseks tuleb meil endalt küsida, kuidas meist said rahvuslased, ja aidata teistel sama teed käia. Kõige loomulikum meetod on jagada teavet, mis tegi meist rahvuslased: teavet bioloogilistest rassierinevustest, mitmekesisuse probleemidest, süstemaatilisest valgete diskrimineerimisest ja halvustamisest, ohust, et valged ujutatakse demograafiliselt üle kõrge iibega mittevalgetega, ja organiseeritud juudikogukonna rollist selle olukorra loomisel ning meie rahval nende probleemide lahendamise takistamisel.
Vaadates seda informeerimisküsimusena, näib ülesanne lihtsana. Aga samuti näib see määratu ja lootusetuna. Sest kuigi internet on meie üritusele palju kaasa aidanud, ei ole meil inimeste meeltele ligipääsemises ja nende mõjutamises lihtsalt võimalik süsteemiga võistelda. Kujutledes meie üritust kui võidujooksu süsteemiga informatsiooni edasiandmise nimel, saame me üksnes ahastada, põgeneda fantaasiatesse, kus mingi katastroof kõrvaldab süsteemi eelised, või leida valgetemeelne miljardär, kes ostaks meile telekanali või filmistuudio.
Ma arvan siinkohal aga, et inimeste kaasahaaramise protsess on ühtviisi keerulisem ja lootustandvam kui lihtsalt teabe inimesteni viimine.
Teoses „Usulise kogemuse mitmekesisus“ pühendab William James kaks peatükki uskupöördumise psühholoogiale. Nendes peatükkides tsiteerib ta põhjalikult autobiograafilisi jutustusi religiooniga (kõigil puhkudel kristlusega) liitumisest. Nende lugude puhul paneb jahmatama, et uskupöördumised ei toimunud uue informatsiooni ega isegi uue maailmavaate omandamise teel. Kõigi näidete juures on selge, et inimesed uskusid Jumalasse, pattu ja lunastusse Jeesus Kristuse läbi juba enne oma uskupöördumist.
William James
Seega ei olnud uskupöördumine mitte uskumuste muutmise küsimus, vaid uskumuste suhtelise tähtsuse muutmise küsimus. James toob välja meie huvide keskpunkti ja ääreala erinevuse. Meie huvide keskuse moodustavad meie teadvuse „kuumad“ osad, millest „lähtuvadki meie isiklikud soovid ja tahted“. Need kuumad osad on „meie energiakeskused…“ (William James. Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest. Tartu: Ilmamaa, 2013. Lk. 209). Just need osad on tähtsad, sest need panevad meid tegutsema.
James ütleb ka, et meie uskumused koonduvad loomulikul teel erinevateks ideede „süsteemideks“. Kui meie huvid paiknevad ümber, satuvad mõned süsteemid meie tähelepanu keskmesse kuumusest ja erutusest hõõgudes, teised aga jäävad külmaks ja marginaalseks. Jamesi sõnul võib „erutuse ja kuumuse keskus… jääda ka teatud süsteemi püsima… kui see toimub kriisi vahendusel või äkiliselt, siis nimetamegi seda pöördumiseks“ (lk. 209).
James soovib reserveerida sõna pöördumine religioosseteks muudatusteks, aga kõneleda võib ka poliitilisest pöördumisest. „Ütelda, et inimene on „pöördunud“, tähendab… et varem inimese teadvuses perifeersed olnud religioossed ideed on nüüd saanud keskseks ning et usulised püüdlused moodustavad tema isikliku energia püsikeskuse“ (lk. 209). Kui uus ideedesüsteem muutub inimese elu alaliseks tuumaks, „siis peab kõik tema ümber rekristalliseeruma“ (lk. 210).
Jamesi arusaam pöördumisest sisaldab valgete rahvuslaste jaoks olulisi järeldusi.
Esimeseks tuleb kainestav mõistmine, et rahva teavitamisest ei piisa, kui informatsioon jääb inimeste elude aktiivkeskuste suhtes perifeerseks. Kui informatsioon ei ole piisavalt oluline, et tõugata tegudele, ei muutu miski.
Teiseks, valgeks rahvuslaseks pöördumise võti on kummatigi moraalis. See on väärtuste küsimus. Võti ei ole teavitamises, vaid teabe oluliseks muutmises, teabe keskseks ja esmatähtsaks tegemises, nii et konkureerivad väärtused kaotaks võimu meid selle teabe najal tegutsemast peatada.
Meie kahjuks teatab James, et psühholoogia suudab üksnes kirjeldada pöördumisprotsessi, ei saa aga seletada kõiki detaile, kuidas ja miks need muutused toimuvad. Ta ütleb lausa, et isegi mitte pöördujad ise ei ole täiel määral teadlikud neid mõjutavatest teguritest.
Puudu oli vaid kolm punkti.
Esiteks tuli mul panna informatsioon kokku ja teha vastavad järeldused. Ja isegi see oli üsnagi selgelt ette joonistatud, sest kas polnud ma juba tuhat korda kuulnud, et valgete rassiteadlikkus on libe tee natsionaalsotsialismi?
Teiseks takistasid mind järeldusi tegemast neisse kinnistatud äärmuslikud moraalistigmad ja äärmiselt negatiivne pilt, mis mulle oli sääraste ideede eestkõnelejaist maalitud. Ma lihtsalt poleks saanud olla üks nendest, neist kurjadest, sõgedatest metslastest.
Minu puhul heidutas moraalistigma palju vähem, kuna ma ei olnud kunagi egalitarist ega tundnud vähimatki raasu teenimata süüd. Aga isegi olles võimeline mitte uskuma kristlusse, võrdsusse ja valgete süüsse, arvasin ma ikkagi, et ükski korralik, intelligentne ja kultuurne tänapäeva inimene ei saaks uskuda midagi valgete rahvuslusele ligilähedast. (See muutus alles 2000. aastal, mil ma kohtusin esimese päris valge rahvuslasega.)
Lisaks etnotsentrismile kinnistatud moraalistigmadele omistasin ma ka liigset tähtsust vabadusele, individualismile ja kapitalismile ning eeldasin, et sellised euroopalikud väärtused on universaalsed ja võiks kehtida kõigile rahvastele.
Ma hakkasin liikumisest informatsiooni otsima alles pärast seda, kui mu takistused olid hajunud, alles pärast seda, kui ma viimaks tegin järeldused sellest, mida ma juba teadsin meie rassi raskest olukorrast ja mida selle tagasipööramiseks tuleb teha.
Ma uskusin sedasama, mida valged rahvuslased, ja olin peagi üsna hästi informeeritud. Aga ka sellest ei olnud veel küllalt, et mind valgeks rahvuslaseks pöörata, kuna teel seisis ees veel üks tegur.
Ma ei olnud ikka veel tõeline valge rahvuslane, kuna mu vaated olid sisuliselt eralõbu, äärmiselt põnev kõrvaltegevus minu elus, kuid ei midagi enamat. Minu huvide tuumaks oli endiselt filosoofia ja mu eesmärk oli pürgida akadeemilise karjääri poole.
Sellel, miks mu rahvuslikud uskumused olid marginaalsed, on palju põhjuseid. Osalt kindlasti seetõttu, et nendeni jõudsin ma hiljem kui oma teiste uskumusteni. Aga osalt ka seepärast, et toona minu arvates polnud valgete rahvuslus lõpuks oluline. Nimelt arvasin ma, et minu võimuses – mitte kellegi võimuses – pole teha midagi, et meie rassi allakäiku peatada.
Kuid ma ei heitnud meelt, sest ma uskusin, et praegune süsteem on jätkusuutmatu, et see hävib lõpuks oma sisemiste vastuolude ja korruptsiooni tõttu. Ja kuna tundus ebatõenäoline, et süsteem elaks kauem kui meie rass, uskusin ma, et pärast kollapsit on meie rahval võimalus võidelda. Seni aga ei olnud midagi teha. Nii keskendus mu põhienergia mujale, kus ma tundsin, et suudan midagi muuta.
Mu tõeline pöördumine rahvuslusse leidis aset 2001. aasta sügisel. Ka sel oli palju põhjuseid.
Üheks teguriks oli 9/11, mis viis mu esimeste avalike väljaütlemisteni juudiprobleemist, kuna ma hakkasin uskuma, et tõeline edu oli nüüd võimalikuks saanud. Teine mind vorminud kogemus oli külaskäik Pariisi, et käia Rahvusrinde Fête des Bleu-blanc-rouge’il. Vaimustav oli olla tuhandete mõttekaaslaste seas. Me ei saa võita isoleeritud üksikisikutena. Aga seal, Pariisis, oli konkreetne, käegakatsutav, sisemine tõend, et valged inimesed suudavad millegi suure saavutamiseks ühendada jõud.
Neid äratavaid sündmusi oli veel, kuid mõeldes nende peale tagasi, viisid nad kõik välja minus koitnud veendumuseni, et mina saaksin midagi teha, sest meie saaksime midagi teha. Isegi kui sa usud, et midagi saaks teha, ei hakka sa tegutsema, tundes end üksi, sest üksikisikud ei suuda vaid omaenda jõuga ajalugu muuta. Me teame, et kui me astume avalikkuse ette, seistakse meile vastu. Sestap on mõistlik olla ettevaatlik, kuni on kindel, et teised seisavad koos sinuga. Ja rääkides kõigist „liikumise“ vigadest siis ja praegu, sai mulle selgeks, et piisavalt valgeid rahvuslasi on valmis vapruseks, lojaalsuseks ja solidaarsuseks, et ajaloo käiku muuta, just nagu teised intellektuaalsed liikumised on varem teinud. Me suudame tõesti maailma päästa.
Krišna õpetab Ardžunat
Teine määrava tähtsusega arusaamine oli see, et ei ole vastuolu aktivismil ja usul suurematesse ajaloojõududesse, mis piiravad meie individuaalset või kollektiivset võimet maailma muuta. Lahendus seisab Bhagavadgitâ õpetuses: igaüks peab täitma oma kohust hoolimata tagajärgedest. Me teame, mida on õige teha, kuid me ei tea õigete tegude tagajärgi. Seega tuleb tegutseda lähtuvalt kohusetundest, mitte oletustest tagajärgede kohta. Oma kohust tuleb täita lõpuni välja ja jätta tulemused jumalate hooleks. Ja ma uskusin, et minu kohus on võidelda. See on eetika liikumises, mis suudab maailma päästa.
Kui need ideed kristalliseerusid, järgnes neile kõik. Akadeemilise karjääri tagaajamine näis nüüd eriti absurdne. Ma ei saanud seda teha. Isegi mitte kõrvaltööna.
Ma tahaks lõpetada julgustava mõttega. Me võiks ehk vähem muretseda inimeste teavitamise üle, sest (1) nad on paremini informeeritud kui me arvame, ja (2) süsteem harib neid paremini kui meie eales suudaks.
Ühena põhjustest, miks 9/11 oli minu jaoks tohutult julgustav, näitas see ameeriklasi kaugelt palju teadlikumana juudiprobleemist kui ma olin oodanud. Mõni päev pärast rünnakut avaldasid NBC ja Reuters arvamusuuringu tulemused, mis näitasid, et avalikkuse kahe kolmandiku arvates leidsid terrorirünnakud aset, kuna Ühendriigid olid liiga lähedased Iisraeliga. Järgnevatel aastatel on otsesed kogemused üksnes süvendanud minu veendumust, et rahvas on palju teadlikum valgete rahvuslaste muredest kui mõni võiks arvata. Kui sa lood turvalise ja sümpaatse keskkonna ning kuulad, on hämmastav, mida sa kuuled. Ja nagu minuni, jõudsid need ideed enamikuni nondest inimestest süsteemi enda, mitte liikumise kaudu.
Mõned meist heidavad meelt, kuna meil ei õnnestu eales konkureerida süsteemi mitmekesisuspropagandaga. Aga kas valged rahvuslased mitte ei usu, et kokkupuude mitmekesisusega loob iseenesest etnilist vaenu ja konflikte? Kui nii, siis surudes valgetele mitmekesisust peale teeb süsteem meie eest töö ära. Ja propaganda vaid tiheneb. Ma kasvasin üles valdavalt valges kogukonnas. Mu hariduse jättis poliitkorrektsus peaaegu puutumata. Ma olin valgete süütundele immuunne. Ja ikkagi olin ma üle 30 aasta vana, jõudes lõpuks valgete rahvusluse juurde. Tänapäeval tean ma täiesti teadlikke hästiinformeeritud valgetest rahvuslastest teismelisi. Suurem osa nende haridusest on pärit süsteemist. Liikumine andis vaid viimase lihvi.
Minu arvates meenutab tänapäeva Ameerika väga palju 1980ndate Ida-Euroopat – totalitaarset süsteemi, mis on avalikult pühendunud egalitarismivale ühele teisele versioonile. Nagu kommunism, on ka Ameerika süsteem muutumas järjest õõnsamaks ja hapramaks, kui üha enamad valged otsustavad omaenda mõtete privaatsuses, et võrdsus on vale, mitmekesisus on nuhtlus ja süsteem on nende vastu häälestatud. Aga need veendumused ei vii tegudeni, kuna need inimesed usuvad, et nad on sisuliselt üksi. Kui nad libastuvad, teavad nad, et järgneb tagakiusamine ja mitte keegi ei tule neid kaitsma. (Mitte keegi peale nonde inimeste.) Aga kui süsteemi võimekus erimeelsusi lämmatada lööb piisavalt vankuma nii et inimesed mõistaks, et nad ei ole üksi, võib kõik väga kiiresti muutuda. Ja sellised muutused lähtuvad moraalifaktorist, mitte informatsioonist.
Ma ei halvusta liikumise pingutusi avalikkuse harimisel. Aga üksnes teave ei vii pöördumiseni. Sestap ei ole valgetele rahvuslastele ükski küsimus nii tähtis kui pöördumise psühholoogia lahtimurdmine. Mind huvitaks eriti Kevin MacDonaldi mõtted sellel teemal, aga kõik me peame mõtisklema oma intellektuaalse teekonna üle. Meie eesmärgiks peab olema terve rea tehnikate väljatöötamine, et pöörata passiivseid uskujaid aktiivseteks võitlejateks. Informatsioon on tulehakatis, pöördumine säde, mis paiskab kogu maailma leekidesse.