Valge rahvuslus ja juudi rahvuslus

^[1]2,059 words

English original here ^[2]

Guillaume Faye’ kõne 2006. aasta American Renaissance’i konverentsil oli sündmusterohke. Enamik teab kurikuulsat Michael Harti intsidenti.[1] Minu jaoks aga juhtus Faye’ kõne ajal midagi palju tähendusrikkamat, midagi, mis hiljem tabas mind ilmutusliku jõuga. 

Faye’ jaoks on „globaalne Lõuna“, mis on koondunud islami lipu alla, Euroopa surmavaenlane. USA, kes toetab Euroopa islamiseerimist, ei ole Euroopa põhivaenlane, vaid lihtsalt rivaal. Juudikogukonda aga Faye Euroopa vaenlaseks ega rivaaliks ei pea. Selle asemel näeb Faye juute kui potentsiaalseid liitlasi võitluses islamiseerimise vastu.

Ühel hetkel oma kõnes, loetledes islami takistamatu leviku võimalikke negatiivseid tagajärgi, ütles Faye: „Iisraeli riik võib lakata olemast.“ Aga tema silmnähtavaks hämmastuseks järgnes sellele avaldusele entusiastlik aplaus.

Ma pean ausalt tunnistama, et võtsin sellest aplausist osa innustatuna oma kelmusest. Aga hiljem mõtlesin ma selle üle järele. Mu sõber oli öelnud: „Kui juudid kaotavad Iisraeli, siis kuhu nad lähevad nende arust, kes plaksutasid? Nad tulevad kõik siia või Euroopasse. Kas me tõesti tahame seda?“ Muidugi teadsin ma seda ja ma olen kindel, et paljud neist, kes plaksutasid, teadsid samuti.

Aga mõned vihkavad juute rohkem kui nad armastavad omaenda rahvast. Nad vihkavad juute nii palju, et nad tahavad teha neile kahju, isegi kui see kahjustab ka meid – isegi kui see kahjustab meid rohkem. Kutsugem seda Samson Optioni valgete versiooniks. Kui me aga tahame juudiprobleemi üle ratsionaalselt mõelda, tuleb meil kõigepealt tuvastada ja isoleerida see ennasthävitav pahatahtlikkus, mis on selges vastuolus kaine kalkulatsiooniga, kuidas püüelda oma pikaajaliste rassiliste huvide poole.

Et oma mõttekäike selgitada ja anda ainest arutluseks, panen ma kirja mõned märkmed valge rahvusluse ja juudi rahvusluse teemal.

(1) Etniliste rahvuslastena usume me põhimõttesse ein Volk, ein Reich: üks rahvas, üks riik (vähemalt üks riik igale rahvale, kuigi võib olla ka rohkem). See tähendab, et me toetame vähemalt printsiibis kõigi rahvaste rahvuslust, kõigi rahvaste etnilist enesemääramist. Me seisame mõneti kõigi rahvaste vahelise klassikalise liberalismi eest, kus igal rahval oleks oma koht, kus kellegi õigused ei peaks sattuma vastuollu ühegi teise rahva õigustega. Kui see visioon saaks tõeks, oleks meil maailm, kus valitseb alatine rahu. See on kütkestav ideaal, kuigi selle realiseerimisel võivad ette tulla ületamatud takistused.

(2) Sionism on etnilise rahvusluse liik. See sai alguse 19. sajandi Euroopa etnilise rahvusluse kõrghetkel kui lahendus „juudiküsimusele“. Idee oli kõrvaldada antisemitismi põhjused, luues iseseisva juudiriigi ja suunates juute vastassuunalise diasporaa käigus sinna rändama.

(3) Etnorahvuslasena ei ole ma iseenesest vastu Iisraelile ega sionismile. Jah, ma olen vastu meie välispoliitikale Iisraeli ja tema naabrite osas, mida dikteerivad rohkem Iisraeli kui USA huvid. Jah, ma olen vastu välisabile Iisraeli, mis ei teeni USA huve. Aga rääkigem selgelt: need ei ole probleemid Iisraeli endaga. Need on probleemid juudi väliskogukonnaga Ühendriikides.

Ma ei ole vastu Iisraeli olemasolule. Ma olen vastu juudikogukonnale Ühendriikides ja teistes valgetes riikides. Ma tahan, et valged kogu maailmas murraks juudikogukonna võimu ja saadaks juudid Iisraeli, kus nad õpiks elama kui üks rahvas paljudest.

(4) Aga palestiinlased? Las ma ütlen ühemõtteliselt, et ma tunnen palestiinlaste vastu sümpaatiat, sest ma elan samamoodi sionistliku okupatsiooni all. Teiseks ütlen ma, et ma imetlen palestiinlasi, sest erinevalt ameeriklastest ja eurooplastest on nad täiesti teadlikud, et nad on okupeeritud rahvas. Kolmandaks ja kõige olulisemalt peavad palestiinlased võitlust oma rõhujate vastu, ja ma tahaks, et minu rahvas teeks sedasama.

(5) Lõpuks aga valgete huvid ja palestiinlaste huvid ei kattu. Palestiinlased otse loomulikult tahavad oma maad tagasi. Nad tahavad saata juudid sinna, kust nood tulid. Valge rahvuslasena tahan ma, et kõik meie juudid läheks Iisraeli, ja seetõttu tahan ma, et Iisrael jääks püsima.

Aga palestiinlaste enesemääramine? Ma toetan Palestiina riiki juudiriigi kõrval, sest ma tahan ka välispalestiinlased koju saata.

Lühidalt öeldes pooldan ma kahe riigi lahendust. Ma ei poolda Iisraeli hävitamist, sest ma tahan, et juudid elaks seal, mitte minu rahva keskel. Ma pooldan Palestiina riiki, sest ma tahan, et palestiinlased elaks seal, mitte minu rahva keskel.

(6) Paraku, rääkides Palestiina küsimusest, varjutab paljude valgete rahvuslaste mõtteid see, et nad vihkavad juute rohkem kui nad armastavad oma rahvast, ja nii on nad valmis lööma juute iga ettejuhtuva esemega, sealhulgas kasutades põhimõtteid, mis on surmavad ka meie enda rahvale.

(7) Näiteks arvan ma, et on ennasthävitav olla sionismi vastu antikolonialismi pinnalt sel lihtsal põhjusel, et antikolonialism õõnestab Ühendriikide rajamise õiguspärasust ja ajas piisavalt kaugele tagasi minnes praktiliselt kõiki valgeid rahvusriike. Mõned süüst hullunud hinged on näiteks rääkinud neandertallaste elluäratamisest, ilmselt selleks, et nende ees vabandada genotsiidi eest, mille meie kromanjoonlastest esivanemad väidetavalt toime panid. Aga mineviku ülekohtu pärast muretsemine juhib meie tähelepanu kõrvale milleltki palju tähtsamalt, nimelt tuleviku ülekohtu ärahoidmiselt. Ja kõige pragmaatilisem lähenemine on anda nii palestiinlastele kui ka juutidele nende kodumaa.

(8) Samuti on ennasthävitav, kui valged rahvuslased ründavad Iisraeli multikulturalismi pinnalt. Jah, mõned neistsamadest inimestest, kes kurdavad juutide topeltstandardi üle, mis propageerib multikulturalismi välismaal ja rahvusriiki Iisraelis, hädaldavad kodumaal juutide propageeritud multikulturalismi üle ja nõuavad samal ajal, et juudid kohaldaks seda Iisraelis! Muidugi on juutide topeltstandard loogiline, nii kaua kui see edendab nii juutide huve välisriikides kui ka Iisraeli rahvusriigi huve.

Valgetele rahvuslastele aga ei ole sellisest topeltstandardist mingit ratsionaalset kasu, kuna meil ei ole kusagil maailmas poliitilist võimu, ja meie ainus lootus see võim haarata on kõigepealt üles ehitada sidusad intellektuaalsed argumendid valge rahvusriigi toetuseks ning seejärel ehitada üles kultuuriline ja poliitiline liikumine, mis oleks võimeline võimu haarama ning sellist rahvusriiki looma. Sidusat intellektuaalset vundamenti ei saa aga laduda, lähtudes vastukäivatest põhimõtetest, kuna ainus mure on internetis viha endast välja lasta.

(9) Sama argument käib ka sionismi kui rahvusluse vormi ründamise kohta. Kuna juudid on nõnda palju investeerinud Hitleri demoniseerimisse, arvavad paljud, et oleks kohutavalt kaval võrrelda sionismi natsismi ja juute Hitleriga. (Enamik valgeid rahvuslasi muidugi niikaugele ei lähe.) Mind kui valget rahvuslast aga häirib siinse juudikogukonna poolne multikulturalismipropaganda ja tervisliku rahvusluse mahasurumine valgetes riikides. Ma ei ole sionismi kui rahvusluse vormi vastu. Kui juudid nõustuvad rahvuslusega (või natsionaalsotsialismiga, kui soovite), teeb see neile üksnes au.

Sama argument käib süüdistuse kohta, et sionism on rassismi vorm.

Ma usun siiralt, et suur osa Ameerika ja Euroopa konservatiivide toetusest Iisraelile on kõigest allasurutud valge rahvusluse vorm. See oli igatahes tõsi minu puhul, kui ma olin konservatiiv. Las siis juutidel olla oma rahvuslus ja meil enda oma.

(10) Samuti on ennasthävitav rünnata Iisraeli inimõiguste, rahvusvahelise õiguse ja vägivallavastasuse pinnalt. Sest kõik peale täielike patsifistide nõustuvad, et on olukordi, kus vägivald, revolutsioon ja sõda on õigustatud. Juudid ise on panustanud palju ideesse, et eesmärk genotsiidi ära hoida võib õigustada põhimõtteliselt kõiki vahendeid. See on meile mugav, kuna me soovime omaenda genotsiidi ära hoida, ja meie vaenlased ilmselt võitluseta alla ei anna. Kõiki vahendeid, mille kasutamist juudid on õigustanud minevikus natside ja tänapäeval palestiinlaste vastu, saab õigustada homme meie vaenlaste vastu.

(11) Kuna inimesed võitlevad fanaatilisemalt, kui nad on nurka surutud, ütles Machiavelli, et alati on mõistlik jätta vaenlasele taganemistee, kuna see suurendab võidu tõenäosust ja langetab võidu hinda. Välismaised juudid peavad Iisraeli enda varjupaigaks, kindlustuspoliisiks, juhuks kui lugu läheb halvasti. Iisraeli püsimajäämine võib seega teha valgetele kergemaks võitluse juudikogukondade võimuga meie kodumaadel.

Juutidel on psühholoogiline kalduvus näha igas teemas elu ja surma küsimust, tekitades absurdse vaatemängu, kus maailma võimsaima etnilise grupi juhtidel on nurkaaetud rottide hüsteeria. Iisraeli tegelik hävitamine alles annaks neile midagi, mille üle halada. See elavdaks tohutult juutide piiramismentaliteeti ja tugevdaks juutide vastupanu valgete huvidele.

(12) Põhjendasin, miks valgete rahvuslaste huvides on Iisraeli riigi püsimine. Kas see tähendab, et on õigustatud pidada end kas Iisraeli või välismaiste juutide liitlaseks, nagu seda teevad Euroopa rahvuslased Guillaume Faye, Nick Griffin, Geert Wilders ja Anders Breivik?

Mitte mingil juhul, mitmel põhjusel.

(13) Väljapakutud liitlassuhte aluseks on väidetav põliseurooplaste ja juutide ühine huvi seista vastu islamile. Aga kas see ühishuvi on ikka olemas? Iisraeli riik, mida juudid üle maailma peavad oma viimaseks kaitseliiniks, asub ju keset moslemite merd. Lisaks elab Iisraeli piirides miljoneid moslemeid. Nii et tekib küsimus, kas juudid tõesti tunnevad end moslemite poolt ohustatuna? Või kui juudid kardavadki moslemeid, siis kas on miski, mida nad kardavad veel enam?

Iisraelis näib, et juudid on nõus elama moslemite naabruses, et vältida suuremaid ohte. Milliseid suuremaid ohte? Loomulikult Euroopa antisemitismi. Sionistlik projekt sündis, et pakkuda peavarju Euroopa antisemitismi eest. Iisraeli riik loodi pärast Teist maailmasõda. Holokausti peetakse õigustuseks Iisraeli rajamisele ja kõigile järgnevatele sõdadele, annekteerimistele ja põlisrahvaste rõhumisele. Kindlasti kardavad ja vihkavad juudid moslemeid. Aga valgeid eurooplasi kardavad ja vihkavad nad veel rohkem.

Arvestades juutide hirmu Euroopa antisemitismi ees tuleb välja, et juudid tunneks end Euroopas turvalisemalt, kui põlisrahvad oleks mitteeurooplaste, sealhulgas moslemitega lahjendatud. See hüpotees vastab täielikult juhtivate juudiorganisatsioonide poliitikale, mis on vastu Euroopa rahvuslusele ja toetab samal ajal multikulturalismi ning moslemite immigratsiooni Euroopasse.

(14) Aga need juhtumid, kui moslemid Euroopas on juute rünnanud ja neid tapnud? Kas see ei paku ühist alust islamile vastu seismiseks? Ma ei arva nii. Iisraelis ajavad juudid poliitikat, mis sisuliselt garanteerib moslemiterroristide kättemaksu. Juudid ajavad niisugust poliitikat sellest hoolimata, kuna nad leiavad, et see tasub ära, isegi kui arvestada vältimatute ohvritega juutide seast.

Sama loogika töötab ka Euroopa juutide seas. Jah, moslemite immigratsiooni toetamine teeb juudid haavatavaks moslemite vägivallale. Aga juudikogukonnad peavad seda madalaks hinnaks, võrreldes kasuga, mida tooks põliseurooplaste lahjendamine ja lõpuks hävitamine.

(15) Juudid tunnevad end moslemite seas turvalisemalt kui eurooplaste seas. Sestap ei usu juudid, et nende huvides oleks liituda Euroopa rahvuslastega moslemite immigratsiooni peatamiseks. Ja isegi kui see oleks nende huvides, ei pruugi see olla piisav, et juutide poliitikat muuta. Võib vabalt olla, et juudid vihkavad valgeid rohkem kui nad iseennast armastavad.

(16) Oleks viga omistada juutidele liiga suurt ratsionaalsust. Juutide võim on ehk vähem ratsionaalse kalkulatsiooni tulemus kui irratsionaalse ja kompulsiivse teiste gruppide üle domineerimiseks väljaarenenud strateegiate kordamise tagajärg. Kui neid strateegiaid kasutada kompulsiivselt, mitte ratsionaalselt, võib oodata, et juudid lähtuvad neist isegi siis, kui need hakkavad iseendale vastu töötama. Ja see on olnud juutide käitumismuster sajandeid. Juudid on pidevalt kasvatanud oma rikkust, võimu ja mõju. Neil on aga kalduvus viia oma peremeespopulatsioone liiga kaugele, tekitades äkilisi tagasilööke ja oma edu kohutavat kokkuvarisemist. Autot ei saa juhtida ilma piduriteta, ja pidureid juutidel ei ole.

(17) Isegi kui juudid pöörduks Euroopa moslemite vastu, ei ole moslemid ainus probleem. On palju erinevaid kõrge iibega mittevalgete gruppe, kes võiks sama edukalt Euroopas seguneda ja valgeid hävitada. Kasutades „moslemeid“ poliitkorrektse suitsukattena mittevalgetele, on Euroopa rahvuslased end retooriliselt mänginud nurka, paljuski samamoodi nagu Ameerika konservatiivid, kes kasutavad „illegaalset“ immigratsiooni suitsukattena mittevalgete immigratsioonile. Moslemist aga võib peotäie pühitsetud vee abil saada kristlane, ja illegaalid võivad saada legaalseks seadusemuudatuse teel.

(18) Kui juudid tahaks piirata moslemite immigratsiooni Euroopasse, ei oleks neil selle jaoks vaja väikeseid Euroopa rahvuslikke parteisid. Nad saaks üleöö panna konservatiivsed parteid konservatismi pinnalt, liberaalsed parteid liberalismi pinnalt, rohelised keskkonnakaitse pinnalt ja sotsialistid sotsialismi pinnalt moslemitele vastu seisma. Seda tähendabki intellektuaalne ja poliitiline hegemoonia.

(19) Poliitilised liidud ei põhine vaid tõelistel või kujuteldavail ühishuvidel. Kellelgi pole vaja liitu astuda parteiga, kel pole mingit võimu. Ja Euroopa rahvuslikel parteidel on võimu minimaalselt. Isegi parteid, kes on saavutanud esindatuse parlamendis, on osutunud võimetuks tooma sisulist muutust. Euroopa rahvuslikel parteidel ei ole midagi pakkuda juutidele, kellel on tõeline rikkus ja tegelik võim.

(20) Miks siis mõned juudid tahavad Euroopa rahvuslike ühendustega liituda, nagu ka Ameerika valgete rahvuslastega? Võimalikud on erinevad motiivid, sealhulgas siiras veendumus, hullumeelsus, riskimaandus, luure ja sabotaaž. Kahjuks ei ole lollikindlat viisi, kuidas teha kindlaks, mis on inimese tõelised motiivid. Ma kahtlustan, et enamik neist on paha peal väljas.

Kuna me võitleme ei millegi vähema kui oma rassi bioloogilise ellujäämise eest, ja kuna valdav enamus juute on meie vastu, siis parem karta kui kahetseda ja parem mitte üldse juutidega tegemist teha. Iga siiras heasoovlik juut mõistaks seda, sest ta teab paremini kui meie eales, milline on ta rahvas.

Oma rassi päästmine on miski, millega me peame ise hakkama saama.

Märkus

1. Pärast Faye’ kõnet tõusis üks kuulaja püsti ja küsis talt delikaatselt, kas organiseeritud juudikogukond on Prantsusmaal mänginud samasugust rolli nagu USAs mittevalgele immigratsioonile uste avamisel. See oli siiras küsimus, mis oli ka mulle pähe tulnud. Kui mul oli midagi pahaks panna, siis vaid seda, et küsija ei märganud pikka järjekorda enda järel ja esitas oma küsimust liiga kaua.

Aga enne kui Faye jõudis vastata, hüppas üks juut (publitsist Michael Hart) vihaselt püsti ja kutsus küsijat, David Duke’i, „kuradi natsiks“, kes „teeb sellele konverentsile häbi“. See ebaviisakas ja ropu suuga sõnavaling toimus ühe konverentsikülastaja laste ees. „Kindlasti,“ mõtlesin ma, „peab Jared Taylor paremini valima, keda ta oma konverentsidele kutsub. Sellest Hartist tuleks eemale hoida.“

Teised tundsid sedasama. Üks grupp aga jõudis järeldusele, et Jared Tayloril oleks viimane aeg lahti saada antisemiitidest, kes provotseerisid vaest ohvrit Michael Harti, kuni ta ei suutnud seda enam kannatada. See väike häbematu kildkond, keda juhtis Larry Auster, andis isegi sündmusele nimeks „David Duke’i intsident“ ja paljud rahvuslased, kes oleks pidanud paremini teadma, läksid sellega kaasa.