Metapoliitika ja okultne sõda

4,494 words

English original: Part 1, Part 2, Part 3, Part 4

1897. aastal ennustas Robert Lewis Dabney võitu naiste valimisõigusele, lähtudes ainsa sellele vastu seisnud jõu – põhjaosariikide konservatismi – ajaloost ja olemusest:

See on partei, kes ei konserveeri eales midagi. Tema ajalugu koosneb taganemistest progressiivse erakonna iga pealetungi ees, ta püüab päästa oma mainet piisava urisemisega, viimaks aga alati uuendustega nõustudes. Eile võideldud reformid on täna konservatismi üldtunnustatud põhimõtted; nüüd on ta konservatiivne üksnes vastuseisus järgmisele reformile, millega homme arglikult lepitakse ja millele järgneb kunagi mõni kolmas revolutsioon; mis seejärel taas maha kantakse ja järgmisega asendatakse. Ameerika konservatism on pelk vari, mis järgneb radikalismile tema teel hukatuse poole. See jääb ta seljataha, kuid ei pidurda teda kunagi, ja liigub alati edasi, kuhu juhitakse.

Vasakpoolsuse poliitiline hegemoonia on põhinenud ja põhineb suuresti vasakpoolsete ideede – peamiselt vabaduse, võrdsuse ja progressi – intellektuaalsel hegemoonial. Tänane võlts parempoolsus jagab vasakpoolsete peamisi maailmavaatelisi seisukohti, kuid mitte nende visiooni selgust, sihikindlust ega moraalset idealismi. Parempoolsed on lihtsalt laisad või alaarenenud vasakpoolsed, kes on oma terasematest klassikaaslastest maha jäänud. Ja siiski suudavad tugevamad vasakpoolsed nad lõpuks alati endale järgi aidata. Lahingus vasak- ja parempoolsete vahel saab vasak tiib alati arvestada igas parempoolses peituva viienda kolonniga, nimelt tema sügavamate moraalsete veendumustega. Alustades vasakpoolsest lähtekohast, jõutakse varem või hiljem vasakpoolsete sihtideni ja viiakse need ellu.

Kuid poliitika ei ole pelgalt intellektuaalse mõju ja agiteerimise küsimus. Ei piisa inimeste ümberveenmisest, vaja on maailma muuta. Ja see eeldab organiseeritud, kooskõlas, eesmärgipärast tegevust. Kontrollivektorid, käsuliinid, juhid ja järgijad – ka see on niisiis poliitika.

Samuel Francis selgitas tänapäeva poliitika vasakpoolset suundumust juhtimise kaudu. Vasakpoolsete juhid on alati oma järgijatest vasakpoolsemad ja suunavad neid aina radikaalsematele seisukohtadele. Kuid ka parempoolsete juhid on oma järgijatest vasakpoolsemad. Nõnda liigub poliitika järjekindlalt üha vasakule, kuna vasakpoolsete radikaalse eelväe mõju ulatub üle terve poliitilise spektri ja tirib seda enda järel kaasa.

Parempoolsed järgnevad vasakpoolsetele just nagu vagunid järgnevad vedurile. Vasakpoolsete vagunid on rongis eespool ja parempoolsete vagunid tagaotsas. Nad jõuavad sihtpunkti hiljem, kuid neil ei ole üheski mõttes iseseisvat kurssi ega tahtejõudu. On vaid üks vedur ja inimesed veduris otsustavad, mis suunas rong liigub. Kõigis vagunites võib võim olla autoriteetsete vormikandjate käes. Kuid nemadki on kõigest piletimüüjad ja kontrolörid tegemas kaasa sedasama reisi.

Kuidas on vasakpoolsus sellise võimu saanud? Ja kas parempoolsus suudaks selle haarata ja kasutada seda tagurpidi? Vastuseid pakub René Guénoni ja Julius Evola traditsionalistlik koolkond.

Pole kahtlustki, et tehnoloogia, teadus ja meditsiin on tegemas märkimisväärseid saavutusi. Kuid rahvuslase seisukohtast läheb kõik hullemaks poliitiliselt, kultuuriliselt ja rassiliselt. Just seetõttu tõmbuvad nii paljud rahvuslased traditsionalismi poole. Kaasaja sündmusi selgitab traditsiooniline müüt, mille järgi ajalugu on tsükliline – alguses on kuldne ajastu, mis mandub ja järgnevad hõbedane, pronksi- ja raudne (või pime) ajastu, kuni koidab uus kuldaeg.

Guénon ega Evola ei näinud seda allakäiku aga kehatu jõuna. Nende arvates põhjustavad seda konkreetsete isikustatud ajalooagentide grupid. Kuigi inimtegevusel on ajaloos suur roll, ei ole enamik inimesi ajalooagendid. Nad on ajaloo objektid, mitte subjektid. Ajaloolised ettevõtmised kuuluvad tillukesele eliidile, eelvägedele, kelle kontrolli- ja mõjuniidid läbivad terve kultuuri ja kisuvad seda dekadentsi sügavustesse. Valdav osa inimkonnast on lihtsalt reisil kaasas.

Guénon ja Evola kasutavad sellest ajaloolisest eliidist rääkides mõistet „okultne sõda“. Okultne tähendab siinkohal lihtsalt „varjatud“. Evola sõnul on see „nähtamatu lahing, mida peavad ülemaailmsed õõnestusjõud tänapäeva ajalooteaduses maha vaikitud vahendite ja asjaoludega.“[1] Evola kirjutab ka, et ajaloo okultset dimensiooni ei tohiks „lahjendada abstraktsete filosoofia- või sotsioloogiakontseptsioonidega, vaid seda tuleks näha kui ’lavatagust’ mõõdet, kus tegutsevad erilised ’intelligentsid’.“[2]

Evola lisab kurjakuulutavalt, et neid okultseid jõude „ei saa taandada üksnes sellele, mis inimesele omane“.[3] Kuid okultne sõda ei ole tingimata seotud okultismi tavatähenduse – müstika ega maagiaga, kuigi ta kattub sellega näiteks vabamüürlaste seas.

Kuidas okultne sõda loob poliitilist ja ajaloolist muutust? Evola selgitab:

Ajaloo sügavamad põhjused… avaldavad mõju peaasjalikult „mõõtmatute tegurite“ kaudu, kui kasutada loodusteadustest laenatud metafoori. Need põhjused avalduvad peaaegu märkamatutes ideoloogilistes, sotsiaalsetes ja poliitilistes muutustes, mis aga toovad ajaga kaasa märkimisväärseid tagajärgi: justkui esimesed praod lumevaibas, millest lõpuks sünnib laviin. Need põhjused toimivad peaaegu mitte kunagi vahetult, vaid suunates mõnd juba eksisteerivat protsessi ettemääratud sihtpunktini viivale teele.[4]

Nii nagu Evola seda kirjeldab, on okultne sõda õigupoolest sama mis metapoliitika.

Metapoliitika tegeleb poliitiliste muutuste taga peituvate põhjuste ja tingimustega. Metapoliitika toimib kahel tasandil: intellektuaalsel ja organisatsioonilisel. Metapoliitiliste ideede hulka kuuluvad moraalisüsteemid, religioonid, kollektiivsed identiteedid (hõimu-, rahvus-, rassiidentiteet) ja oletused sellest, mis on poliitiliselt võimalik. Metapoliitilised organisatsioonid propageerivad metapoliitilisi ideid, luues silla teooria ja praktika vahele. Üheks näiteks metapoliitilistest liikumistest on Euroopa ja Põhja-Ameerika uusparempoolsed.

Väikesed metapoliitilised muutused võivad ajaga viia suurte poliitiliste murranguteni. Näiteks mäejutluses kõlanud väärtused võtsid lõpuks üle kogu muinasaegse maailma. Aga kuna metapoliitilised põhjused jäävad tihti kaugele poliitilistest tagajärgedest, ja kuna metapoliitilised põhjused on tihti abstraktsed ja esoteerilised ideed, mida saavad maitsta vaid vähesed, on metapoliitika nähtamatu enamikele inimestele, kes keskenduvad üksnes konkreetsele ja vahetule. Metapoliitika on niisiis „okultne“ selle sõna otseses tähenduses, „peidetud“. Kuid see jääb tihti iseenesest kahe silma vahele ja ei pea end eriliste meetodite abil avalikkuse eest varjama.

Idee okultsest sõjast on traditsionalismi panus sellesse, mida tavaliselt pilgatakse vandenõuteooriateks, sealhulgas „salaorganisatsioonide“ ajalugu ja spekulatsioonid nendest. See on tõesti ohtlik mängumaa.

Ükski päev ei lähe mööda, ilma et ma oma kolleegidega ei peaks salasepitsusi Põhja-Ameerika uusparempoolsuse agenda edasiviimiseks. Ja ükski päev ei lähe mööda, ilma et meie vaenlased ei peaks salasepitsusi nende agenda edendamiseks. Aga kui hakata vandenõudest rääkima, pööritab enamik inimesi refleksina silmi. Sest neile öeldakse, et targad inimesed teevad just nii. Paljud on ka tuttavad pööraste vandenõuteooriatega, millest räägivad napakad agressiivsed veidrikud. Kahtlemata on enamik vandenõuteooriaid arulagedad ja valed, paljud neist naeruväärsedki. Aga kuidas päris vandenõusid tõsise ja kaine uurimise eest veel peita kui mitte võltsvandenõude abil, nakatades iga vandenõuteemalist arutelu hullumeelsuse õhkkonnaga?

Evola on aga hoolikas, et „mõistlik teemakäsitlus ei areneks fantaasiateks ega ebausuks,“ sealhulgas paranoiliseks kalduvuseks „näha kõiges iga hinna eest okultset tausta“.[5] Ta käsitleb iga oletust okultse sõja kohta kõigest „tööhüpoteesina“, mille eesmärk on ühendada ja seletada empiirilisi andmeid. Ta väidab, et kui nähtust ei saa täielikult selgitada tuntud põhjuste abil, võib teha järelduse, et eksisteerivad tundmatud põhjused, ning nende üle spekuleerida.

Lisaksin veel, et mõned neist tundmatuist põhjustest võivad olla lihtsalt juhuslikud tegurid, kuna ei ole mingit põhjust eeldada, et kõik ajaloosündmused on (avalikult või okultselt) ette planeeritud. Ajaloos tuleb ette juhuseid. Aga kui vaadelda inimkonda järjekindlalt liikumas ühes kindlas suunas, võib teha järelduse, et see pole juhus ja mängus on teadlikud kavatsused. Ja kui nähtavate agentide kavatsused ajaloo suunda ei selgita, võib järeldada varjatud agentide varjatud kavatsuste tööd.

Evola vaagib muuhulgas Benjamin Disraeli sõnu: „Maailma valitsevad hoopis erinevad inimesed, kui arvavad need, kes ei suuda näha kulisside taha,“ ja:

Avalikkus ei mõista, et kõigis riikidesisestes ja riikidevahelistes kokkupõrgetes on lisaks inimestele, kes on pealtnäha nende eest vastutavad, varjatud agitaatorid, kelle omakasupüüdlikud plaanid teevad need kokkupõrked vältimatuks… Kõik, mis riikide segasel arenguteel juhtub, on salaja ette nähtud, kindlustamaks konkreetsete inimeste võimu: just neid inimesi, tuntud ja tundmatuid, peame me nägema iga avaliku sündmuse taga.[6]

Evola käsitleb ka „Siioni tarkade protokolle“ kui tõendit okultsest sõjast. Evola möönab, et „Protokollid“ ei ole tegelik dokument, vaid pigem salajaste maailmavalitsusplaanide kirjanduslik esitus. Tema arvates ei saa „Protokollide“ autentsust tõestada ega ümber lükata nende päritolu põhjal. Nende tõelevastavust saab kinnitada hoopis vastavus käimasolevatele sündmustele. Seega: „Dokumendi väärtust tööhüpoteesina ei saa maha salata: dokument kirjeldab globaalse õõnestamise erinevaid aspekte (nende seas aspekte, mis olid määratud käivituma ja täide minema palju aastaid pärast „Protokollide“ avaldamist) ühe tervikuna, milles need leiavad piisava põhjenduse ja loogilise kooskõla.“[7]

Guénon ja Evola usuvad, et okultset sõda peavad salajased pühendatute seltsid. Just nagu Traditsiooni propageerivad pühendunud vennaskonnad, propageerivad traditsioonivastasust vastupidised ühingud, mis on tõeliste pühendunud ordude maised varjud, õpetades ümberpöördud tõdesid, levitades dekadentsi ja allakäiku.

Pühendunud salaorganisatsioon on ideaalne platvorm nii Traditsioonile kui ka traditsioonivastastele peamiselt kolmel põhjusel.

Esiteks põhinevad nii Traditsioon kui ka õõnestamine igavikulistel printsiipidel, mida tuleb initsiatsiooni kaudu ajast aega levitada, kanda teadmisi õpetajalt õpilasele hierarhilises süsteemis, kus madalam kraad loob eelduse kõrgemale tõusmiseks.

Selline on muidugi ka kõige tavalisem õpiprotsess. Kuid ainult organisatsioonil, kelle õpetus on ülimalt püha, ja kelle sissepühitsemisprotsess on ülimalt pidulik, on lootust kesta üle aegade. Seega peab tema doktriin põhinema igavikulistel tõdedel – ja kestmajäämine sõltuma igavikuliste tõdede jahtimisest ning nendega kooskõlas elamisest.

Teiseks ei ole ei Traditsioon ega õõnestamine pelgalt teooriaküsimused. Nad sisaldavad ka praktikat: tegusid, mis haaravad maailma, ulatuvad üle ajastute, ja otsustavad rahvaste, tsivilisatsioonide ja rasside saatuse; plaane, mis kestavad üle põlvkondade, sajandite, isegi aastatuhandete. Ükski organisatsioon ei suudaks motiveerida inimesi tööd rügama eesmärkide nimel, mis nende eluajal veel kaugeltki vilja ei kanna, kui ta ei suudaks mobiliseerida nende isetu idealismi kõrgeimat vormi. Kuid idealismi kõrgeimat vormi kannab üksnes kõrgeim hüvang, mille jaoks on jällegi tarvis igavikulisi tõdesid.

Kolmandaks, ühingul, kes püsib üle aastatuhande ja tegutseb kas siis hea või kurja nimel globaalsel skaalal, tekivad vaenlased. Sestap peab see olema salajane, et kestma jääda. Saladuslikkuse kasuks räägib ka teine tahk – nii saavad selle ühingu pühendatud hea või kurja nimel mõjutada ja üle võtta teisi organisatsioone, kes paneks neile vastu, kui pühendatute lojaalsus oleks teada. Kolmandaks võimaldab saladuslikkus ühingul ellu jääda režiimimuutustes, koguni tervete tsivilisatsioonide hävingus. Salaühing võib läbi põimuda kõigist ühiskondlikest institutsioonidest, kuid ei tohi ühestki neist sõltuda. Tema olemus peab peituma iseeneses, põhinema oma sidemel igavikulisega, kõige olemuslikumaga üldse.

Archimedes ütles, et tal on maailma liigutamiseks vaja kahte asja: kangi ja toetuspunkti. Toetuspunkt ei tohi liikuda, kuid see võimaldab liigutada teisi asju. Et liigutada maailma, tuleb seista väljaspool maailma. Et liigutada kogu ajalugu, tuleb seista väljaspool ajalugu: vaja on salaorganisatsiooni, mis ajaloos ei muutu, kuna selle vundament seisab üle ajaloo ja üle poliitika, põhimõtetel, mis ei muutu, kuna need rajanevad igavikulisel.

Et liigutada ajalugu, ja mitte lasta ajalool ennast liigutada, tuleb olla paigalseisev telg, mille ümber kõik muu tiirleb. Tuleb olla kui Aristotelese jumal, Liikumatu Liigutaja, kes ei liigu, sest ta on täiuslik ja iseseisev, kuid kes paneb liikuma kogu ülejäänud maailma, sest kõik muu püüab imiteerida tema endassesulgunud sõltumatust. Tuleb olla kui taoistlik salveikeiser, kes tegutseb tegutsemata, kes lihtsalt elustab muutumatut põhimõttelist korda, mille järgi kõik teised olendid end seavad.

Hüpoteetiliselt võib ette kujutada traditsionalistlikku pühendatud seltsi tegutsemas kõikjal, kus on eksisteerinud hierarhiline ühiskonnakord suunaga transtsendentsele ja mis on kestnud pika perioodi vältel: Muinas-Egiptus, Mesopotaamia, Pärsia, India, Hiina, Jaapan, Kreeka maailm, hellenistlik maailm, Rooma, Bütsants, katoliku kirik ja Euroopa vanad kuningriigid.

Traditsioonivastast pühendatud seltsi võib hüpoteetiliselt näha tegutsemas kõikjal, kus püsib kindel trend korratuse poole. Nüüdisaja teke ühendas vana korra kukutamiseks palju erinevaid gruppe ja huvisid: teiste seas moodustasid esimese laine protestandid, uuspaganad, loodusteadlased, ratsionalistlikud ja empiristlikud filosoofid, kapitalistid ja liberaalsed poliitikud. Järgnevatesse lainetesse kuulusid juudid, sotsialistid, anarhistid ja kommunistid. Kuid alates Teisest maailmasõjast on õõnestamisel ja hegemoonias esile tõusnud juudi element.

Kui toetuspunktiks on pühendunud salaorganisatsioon, mis seisab igavikulisel alusel, siis mis on kang? Millised on vahendid, millega mõjutada ajaloo kulgu? Lühike vastus: iga vahend sobib. Kui salaordu metafüüsilised alused ja praktilised eesmärgid on sama fikseeritud ja muutumatud kui olemine ise, siis vahendid, millega see püüab ajalugu mõjutada ja juhtida, peavad olema sama mitmekesised ja muutlikud kui ajaloohoovused. Põhialuste ja eesmärkide absoluutne dogmaatika võib põimuda vahendite absoluutse pragmatismiga. Tõde ja kord – nii, kuidas neid parajasti defineeritakse – võivad tööle rakendada valed ja kaose. Hüvangut – nii, kuidas seda defineeritakse – võib taodelda kõigi vahenditega, sealhulgas kurjadega, juhul kui need on tõesti vahendid. Kui eesmärk ei pühenda abinõud, ei pühenda seda miski. Kõik need tehnikad võib aga paigutada kahte peamisse lahtrisse: ideede levitamine ning institutsioonide infiltreerimine ja õõnestamine.

„Meestes varemete vahel“ arendab Evola edasi mitmeid Guénoni ideid okultse sõja tööriistadest.[8]

Esiteks, materialistlike ja positivistlike eelarvamuste levitamine ajalooliste põhjuste kohta pimestab mõistust ajaloo okultse mõõtme suhtes.

Teiseks, et takistada neil, kes materialismi kõrvale heidavad, tõe leidmist, levitatakse vääraid spirituaalseid või idealistlikke vaateid ajaloole (nt Hegel, Bergson).

Kolmandaks, kui õõnestamise tagajärjed hakkavad materiaalsel tasandil kuju võtma ja põhjustavad reaktsiooni traditsioonilisest minevikust ammutatud ideaalide nimel, levitavad õõnestamise agendid nende ideaalide võltsitud või moonutatud versioone, nõnda et „reaktsioon on ohjeldatud, kõrvale kallutatud või koguni juhitud vastassuunas“.[9]

Neljandaks, kuna „hävitamisele minev kord põhineb üleloomulikul elemendil – see tähendab, vaimul – mida ei võeta kui filosoofilist abstraktsiooni ega usuküsimust, vaid kui kõrgemat reaalsust, kui orientiiri kõigele inimlikule“,[10] tuleb kõik tõelised vaimsed püüdlused kanaliseerida ümberpööratud vaimsuseks, mis on ette nähtud traditsioonivastaste eesmärkide teenimiseks.

Viiendaks, et nõrgestada, pidurdada ja hävitada viimset säilinud tõelist opositsiooni, julgustab vaenlane teda ründama omaenda põhimõtete kandjaid ja üle võtma vaenlaste põhimõtteid. Esmane taktika soodustab vastupanuliikumises sisevõitlusi: „nõnda püüavad nad igal võimalikul viisil sundida iga kõrgemat ideaali alistuma erahuvide türanniale või lõhestamise, eneseuhkuse ja võimunälja kalduvustele.“[11] Teine taktika veenab opositsiooni vastu võtma vaenlase printsiipe, et saavutada ajutist retoorilist või poliitilist edu. Hea kaasaegne näide on rahvuslaste kalduvus apelleerida rahvuslusega vastuolus olevale moraalsele universalismile, et saada häid punkte sionismi vastu.[12] Evola rõhutab, et „tingimusteta lojaalsus ideele“ – mitte eneseupitamine, mis viib sisevõitlusteni, ega pragmatism, mis viib vaenlase ideede ülevõtmiseni – „on ainus võimalik kaitse okultse sõja eest“.[13]

Kuuendaks, kui õõnestusjõude ähvardab paljastamine ja karistamine, leiavad nad patuoinad, kelle vastu avalikkuse viha suunata. Evola vihjab, et „Protokollid“ võivad olla katse teha vabamüürlastest ja juutidest patuoinad palju suuremas vandenõus.[14] Tõenäoliselt täna Evola nii ei arvaks, kuid valitsevate jõudude spetsiifiline juudi olemus polnud 1953. aastal, kui „Mehed varemete vahel“ esimest korda avaldati, veel nii selge.

Seitsmendaks, kui õõnestamine jõuab piisavalt kaugele, et tekitada vastureaktsioon, võib seda terve, igavikulistel tõdedel põhineva uue ühiskonna püüdluselt kõrvale juhtida – naasmaks ühiskonna varasemasse vomi, kus haigus polnud lihtsalt nii kaugele arenenud. Tänapäeva Ameerikas väljendub see reaktsioonilises nostalgias 1980ndate, 1950ndate, 19. sajandi või Iseseisvussõja ajastu järele. Kui me naaseks 1950ndatesse, oleks meie järeltulijad 60 aastat hiljem muidugi täpselt samasuguste probleemidega jännis.

Kaheksandaks, kõiki printsiipe ja institutsioone saab laostada, kui inimesed ajavad need segamini nende esindajatega. Kõik esindajad on vältimatult ebatäiuslikud, kuid kui nende vead tulevad päevavalgele, väidavad õõnestusagendid, et välja tuleb vahetada institutsioon või põhimõte, mitte nende ekslikud esindajad.

Üheksandaks, Evola arvates on üks peamisi õõnestamisvahendeid traditsioonilistesse ühingutesse infiltreerumine ja nende juhtkonna väljavahetamine, et ühing kohe hävitada või et kasutada seda edasise õõnestamise tarbeks. Evola arvates oli vabamüürluse näol alguses tegemist tõelise Traditsiooni edasikandjaga, kuid traditsioonivastased imbusid sellesse ja võtsid selle üle.[15]

Kui praegust allakäiku suuremal või vähemal määral põhjustab, korraldab ja suunab okultne sõda, siis kas allakäigu ümberpööramiseks on võimalik kasutada samu vahendeid? Ei – ja jah.

Traditsionalistid ei usu, et allakäiku oleks võimalik asendada „progressiga“, arenguga kuldse ajastu ideaalide poole, kuna traditsionalistide seisukohtalt on allakäik selle ajastu valitsev vool. Kuldsest ajastust langetaksegi põrmu, kuldse ajastu poole ei saa areneda. Kuid pimeda ajastu lõpul koidab uus kuldaeg, nii et kuigi selle poole ei saa areneda, on võimalik selle suunas laskuda, sellesse on võimalik ennast libistada. Sestap on edasine allakäik tegelikult areng, sest miski ei saa paremaks minna, kuni allakäik pole jõudnud lõpusirgele.

Kuid see ei ole ettekääne vaikimaks, tegevusetuseks, ootamaks, et umbisikuline ajalooline saatus teeks töö meie eest ära. Sest nagu me oleme näinud, ei ole ajalooline saatus kehatu. See toimib läbi konkreetsete isikute ja gruppide, kellel on kang ja toetuspunkt, et inimmaailma liigutada. „Nüüdismaailma kriisis“[16] kirjutab Guénon:

…kuivõrd täpselt on [nüüdismaailma] eripära vastavuses sellega, mida traditsioonilised õpetused seostavad temaga vastavuses oleva ajaringi osaga [pimeda ajastu või Kali-yugaga]… kõik see, mida me ühest vaatepunktist käsitame kui anomaaliat ja korra puudumist, on teisest vaatepunktist sellegipoolest ühe avarama süsteemi täiesti paratamatu element, kogu manifestatsiooni kulgemist juhtivate seaduste vältimatu ilming. Sellele lisaks mainime veel, et see asjaolu ei anna põhjust leppida osavõtmatult kao ja pimedusega, mis praegusel ajahetkel näivad võidutsevat, kui see nii oleks, siis peaksime ka meie vaikima [mida Guénon ei teinud]; kuid vastupidiselt, me peame töötama, nii palju kui suutmist, et rajada väljapääsu sellest „pimedast ajast“, mille peatset, ehkki küll mitte kohest, lõppemist mõned märgid lubavad ette aimata.[17]

Guénon ei väida üksnes, et me peame pimedale ajastule vastu seisma, kuid et vastupanu juba käib. Ta põhjendab oma väidet metafüüsiliselt:

See [vastupanu] on kooskõlas asjade enestega, sest tasakaal on kahe vastandliku arengu vastastoime tagajärg; kui üks või teine neist saaks lõpetada tervikuna oma toimimise, kaoks tasakaal jäädavalt ja maailm kui selline muutuks olematuks; kuid niisugust oletust ei ole võimalik teostada, kuna vastandeil on tähendus vaid ühenduses teineteisega, ja hoolimata sellest, millised on nende avaldumisvormid, võib olla kindel, et kõik osalised ja ajutised hälbimised tasakaalust on kõikehõlmava tasakaalu kujunemise astmed.[18]

Guénoni iva on, et kogu reaalsus koosneb tasakaalus olevatest vastaspooltest. Tänapäeval domineerivad pimeda ajastu hoovused. See aga ei tähenda, et kuldaja vastuhoovused täielikult puuduks, sest ilma nendeta langeks maailm täielikku kaosesse, mitte ei demonstreeriks kurjust ja ümberpöördud korda nagu praegu. (Kui valitseks kaos, oleks omakorda loogiline, et vahepeal võidaksid „head“). Järelikult peab ka kuldaja vastuhoovus eksisteerima ja avaldama pimedale ajastule tasakaalustavat mõju, seda aga varjatud ja taanduval moel. Ja nagu õõnestusjõud, ei eksisteeri ka see kuldaja vastuhoovus lihtsalt kehatu suundumusena. See on konkreetsete isikute ja gruppide kätetöö.

„Nüüdismaailma kriisi“ viimases peatükis arutab Guénon veel selle vastuhoovuse üle. Ta ütleb, et „juhul, kui kõik inimesed hakkavad mõistma, mida kujutab endast nüüdismaailm, siis lakkaks ta ainsa hetkega olemast, sest tema, nagu igasuguse teadmatusest ja piiratusest põhjustatud kujutluse eksisteerimine on puhtalt negatiivne: see kujutlus on olemas vaid seetõttu, et eitatakse traditsioonilist ja üle-inimlikku tõde.“[19]

Sellist tõde ei suuda valdav enamus mõista, kuid see polegi tähtis, sest „vaja on üksnes väikesearvulist, kuid end jõuliselt maksma panevat eliiti, kes suudaks allutada endale massi ja teda juhtida nii, et sellel ei tekiks üldsegi käsitust tema olemasolust ja tema kasutada olevatest vahenditest…“[20] On selge, et selline eliit peab tegutsema vähemalt osaliselt oma tõelist olemust varjates, nagu teevad ka pühendunud traditsioonivastased.

Guénon arutleb, kuidas selline traditsionalistlik eliit peaks töötama, et teha Kali-yugale lõpp. Kõigepealt rõhutab ta, et Kali-yuga ja tulevase kuldaja vahel ei saa olla absoluutset järjepidevusetust, mõlemad eksisteerivad samas põhjus-tagajärg seoses, nii et mida me teeme praegu, mõjutab ka tulevast kuldset ajastut. Traditsionalistlik eliit, kellel on piisavad teadmised ja võim, et Kali-yugale punkt panna, peaks suutma „valmistuda muutusteks ja teha kõik selleks, et need kulgeksid võimalikult soodsamal kujul ja nendega paratamatult kaasnevad hädad taanduksid miinimumini.“ Kuid isegi, kui see on võimatu, on traditsionalistlikul eliidil „täita ülesanne, mis võib osutuda veelgi tähtsamaks: ta peab hoidma kõike seda, mis säilib praegusest maailmast ja on lähtealuseks tulevase maailma rajamisel.“[21]

Lisaks heidab Guénon pommküsimuse: „kas aga niisuguse eliidi moodustamine Läänes on veel üldse võimalik?“[22] – andes mõista, et Läänes eliiti ei eksisteeri. Seejärel selgitab ta, et selline traditsionalistlik eliit püsib veel Idas, kandes edasi kõike seda, „mis peab püsima jääma“.[23] Ta arutleb ka selle üle, kuidas saaks taasluua Lääne eliiti, kas siis elava Traditsiooni jäänuseid kokku korjates ja uuele elule äratades, mis on Guénoni arvates problemaatiline, või siis sel teel, et Lääne inimesed pühitsetaks Ida õpetustesse. Viimatimainitud raja valis arvatavasti Guénoni mõjul näiteks Savitri Devi:

Ma võtsin omaks hinduismi, sest see on maailma ainus religioon, mis sobib kokku natsionaalsotsialismiga. Ja mu elu unistus on liita hitlerlus muistse aaria traditsiooniga, näitamaks, et see on õieti algupärase Traditsiooni taassünd. See ei ole indialik, see ei ole euroopalik, see on indoeuroopalik. See pärineb päevilt, kui aarialased olid üks ja seesama rahvas põhjapooluse ligidal. See on Hüperborea traditsioon.[24]

Ma ei tea, kas Läänes on pärast 1927. aastat, kui Guénon avaldas „Nüüdismaailma kriisi“, tekkinud traditsionalistlik eliit, kuid kui Guénonil on õigus, saame me uskuda, et Ida õpetlased (omamoodi Varjude Liiga, kui soovite) peavad meie nimel okultset sõda, sest muidu oleks pime ajastu – mis ei ole veel kaos, vaid mingit sorti vastupidine kord – juba ammu kaose ees taganenud.

Ei ole mingit „laiahaardelist parempoolset vandenõud“, kuid vahest oleks seda vaja. Kindlasti mõtlevad mõned teist praegu: „Asutame omaenda traditsionalistliku salaühingu ja peame okultset sõda nüüdismaailma vastu! Mis halvasti, see uuesti.“ Salaühingud on juurdunud sügavale angloameerika poliitilisse mõtlemisse, seega pole üllatus, et sarnane idee kerkib valgete rahvuslaste seas regulaarselt üles.

Et tuua vaid kaks näidet paljudest: kui ma 3. märtsil 2001 kohtusin Wilmot Robertsoniga, soovitas ta muuhulgas luua Põhja-Ameerikas meie ürituse edendamiseks mingit laadi salaühing. 17. mail 1955 tegi Anthony M. Ludovici ühes erakirjas ettepaneku samuti sellise organisatsiooni loomiseks, kuigi tal olid 1930ndate English Misteryst ja English Arrayst halvad kogemused.[25]

Ma arvan siiski, et salaühingute loomine on rahvuslaste jaoks mitmel põhjusel tarbetu asendustegevus.

Esiteks, kui Guénonil on õigus, on selline salaühing juba olemas. Kuid neil pole postiaadressi ega Facebooki-lehte. Nendega ei saa liituda avalduse teel. Nemad peavad sinu poole ise pöörduma. Nii et kõik, mida sa saad teha, on keskenduda sellele, et olla vääriline sellise eliitgrupi väljavalituks saama. Nii on sul kindlad panused. Kui selline ühing on olemas, võidakse sind vabalt liituma kutsuda, ja kui Guénon ning Evola viskavad meile vingerpussi, oled sa ikkagi teinud end eliidi vääriliseks, ja see ongi lõpuks kõige tähtsam.

Teiseks, ma olen paljudest sellistest salaühingutest kuulnud, mis tähendab, et nad ei ole jäänud salajasteks. Ja kui sellise grupi olemasolu saab teatavaks, siis see üksnes võimendab üht suurimat rahvusliku subkultuuri probleemi: usalduse puudumist, sealhulgas selget paranoiat.

Seda õhkkonda kasutavad ära meie vaenlased, kuid nad ei ole seda üksinda põhjustanud. Ma arvan, et rahvuslastel on tugev kaasasündinud soodumus paranoiaks. Nagu enamik psühholoogilisi omadusi, jaguneb etnotsentrism paraboolselt. Rahvuslased kalduvad põhjusega olema keskmisest etnotsentristlikumad ja seda kinnitab ka minu kogemus. Tugev etnotsentrism aga võib nähtavasti kaasa tuua usaldamatuse ka teiste valgete vastu.

Sellele on lihtne seletus: valgete seas on madal etnotsentrism tavaline, seega kui üks valgetest avaldab äkki tugevat etnotsentrismi, saab ta tõenäoliselt teiste halvakspanu osaliseks ja ta tõrjutakse eemale. (Juutide jaoks on kõrge etnotsentrism tavaline. Seega kui üks juut käitub etnotsentriliselt, kiidavad teised juudid selle arvatavasti heaks, tugevdades nii etnotsentrismi ennast kui ka juutide kogukonnatunnet.)

Kuid oskus usaldada võõraid – mis tähendab ka valmidust võtta teatud risk – on üks tingimusi suure ja kompleksse sotsiaalse korralduse tekkeks. Vastasel juhul oled sa võimeline koostööks üksnes nende väheste inimestega, keda sa tunned. Kuna etnotsentristlikumad valged kalduvad oma kaaslasi mitte usaldama, on neil keerulisem luua efektiivseid organisatsioone ja liikumisi. Vaenlane nähtavasti mõistab seda, ja nii teeb ta kõik, et süvendada lahkhelisid ja paranoiat. Jutt salaühingutest lisab kahtlusi ja pahameelt juba mürgitatud õhkkonda.

(Isiklikult on mul soodumus madalale etnotsentrismile ja kõrgele usaldusele võõraste vastu. Ma ei jõudnud oma rahvuslike veendumusteni instinkti teel, vaid pärast pikki mõtisklusi ja paljusid kogemusi, ja kuigi mu valmidus võõraid usaldada on mul võimaldanud organisatsioone luua ja laiendada, on kelmid, veidrikud ja hullumeelsed mind korduvalt rünnanud.)

Kolmandaks, vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele saab ka salaühinguid õõnestada. Kõik hierarhilised organisatsioonid on haavatavad tipus toimuva õõnestamise teel, mis võimaldab vähestel hästi positsioneeritud vandenõulastel panna suur hulk inimesi tööle heas usus kurjade eesmärkide teenistusse. See kehtib eriti neis salaühingutes, kus lihtliikmed isegi ei tea oma juhtide isikuid, saati siis nende tõelist lojaalsust ja agendat.

Kuigi salaühingute õõnestamine võib olla keeruline, teeb neid kaitsev saladuslikkus neist õõnestajaile kõrge väärtusega sihtmärgid. Vahel on parim viis oma saladuste hoidmiseks nende varjamist mitte välja näidata. Sellepärast eitavadki salaühingud, et nad on salajased. (Vabamüürlastel on tavaks rõhutada, et nad on kõigest „diskreetsed“.) Niisiis, kui sul on plaanis oma isikut ja rahvuslikke vaateid saladuses hoida, ära kunagi astu salaühingusse. Sest on võimalik, et vaenlane astus sinna juba ammu. „Avalik vandenõu“ ei kanna endaga sellist riski ja seda nii lihtsalt õõnestada ei saa.

Neljandaks, kuigi inimesed saavutavad koostööd tehes tavaliselt rohkem kui üksi nokitsedes, on suur osa rahvuslasi, eelkõige meie kõige originaalsemad mõtlejad ja pühendunumad tegijad, just inimesed, kes saavutavad rohkem üksinda või mitteformaalsetes ja mittehierarhilistes võrgustikes. Selliseid inimesi tihti ärritab vennaskonna kamraadlus, kildkonnad, pisiordud ja salajased käepigistused, mis tulevad kaasa kõigi hierarhiliste gruppidega, isegi nendega, mis pühenduvad kõige ülevamatele eesmärkidele. Organisatsioonid tekitavad oma olemuselt isiklikku draamat, mida individualistlikud tüübid põlgavad. Vahel on kiireim viis purustada koostööd rahvuslaste grupis teha ettepanek, et nad lepiks kokku milleski nii lihtsas kui oma organisatsiooni nimes.

Kuna meil tuleb  mobiliseerida kogu oma talent, peame me kangekaelsetele isiksustele jätma vabaduse, mida neil on tööks ja loomiseks vaja. Mis kasu on eliitorganisatsioonist, mille struktuur ja eetos on ühildamatud meie liikumise paljude parimate isiksustega? Me peame leppima sellega, et tänapäeva rahvuslik liikumine võib kõige paremini töötada Montessori kooli, mitte Hitlerjugendi koosoleku mudelil.

Viiendaks on võimalik ära õppida ja töösse rakendada okultse sõja kõige tähtsamad printsiibid ja tehnikad, ilma nende organisatsioonilist mustrit kopeerimata. Traditsioonilisele tarkusele pääseb ligi ka ilma pühendumise organisatoorse raamistikuta. Enamik tänapäeval end traditsionalistideks pidavaid inimesi ei ole läbi teinud ühtki pühendamisriitust mingis salaordus. Selle asemel töötame me eelkõige üksi, lugedes järjest rikkalikumat ja kergemini kättesaadavat traditsionalistlikku kirjandust (see pole salastatud!). Seejärel püüame me sealt nopitud tarkusi rakendada oma elus. Ja kui me tõesti usume, et need ideed suudavad maailma muuta, ei tohiks me neid salajas hoida, vaid peaksime neid levitama nii laialt kui võimalik, et julgustada teisi mõttekaaslasi neid samuti omaks võtma.

Põhja-Ameerika uusparempoolsed lähtuvad kolmest peamisest okultse sõja põhimõttest. Esiteks põhineb meie liikumine igavikulisel, sest ainult selline vundament saab ellu kutsuda kõrgeima omakasupüüdmatu idealismi ja suurima tõsiduse, ning seda üle põlvkondade elus hoida. Teiseks on meie põhimõtted ja eesmärgid – valge vabariik või vabariigid Põhja-Ameerikas – paika pandud ja ei ole kaubeldavad, andes meile kindla toetuspunkti, kus seista, kuni me ülejäänud maailma enda soovi kohaselt ümber korraldame. Kolmandaks, kang, mille abil me maailma liigutame, on intellektuaalse ja kultuurilise hegemoonia poole pürgimine.

Meie teooria ja eesmärkide fikseeritud keskmest sirutame me mõjuniite kõigis suundades, lammutades hegemoonseid valgetevastaseid ideid ja ehitades meie oma vastuhegemooniat valgetemeelsete seisukohtade näol, mis on sobitatud kõigile olemasolevatele valgete etnilistele ja huvigruppidele, ja mida levitatakse läbi kogu võimaliku meedia. Meie eesmärk on pluralistlik ühiskond, kus kõik arvamusavaldused, kultuurivaldkonnad ja poliitilised valikud sobivad kokku valgete ellujäämise ja hüvanguga – ühiskond, kus valgete alandamine, väljatõrjumine ja väljasuremine menüüsse ei kuulu.

„Protokollid“ on kirjanduslikuks esitluseks võõrrassi juhtivast intelligentsist, rassi, kes peab enda saatuseks maailmas domineerimist ja kes suundub sellele okultse sõja teel Euroopa rahvaste ja kõigi teiste maailma rahvaste vastu. Nad tõotasid endale maailma, ja nad on seda tõotust ellu viimas. See on muidugi kurjus, kuid isegi kuri saatus mobiliseerib inimesi ja annab neile jõudu. Et jääda ellu, tuleb võtta suurem eesmärk kui ellujäämine. Et kindlustada oma tulevik, tuleb vaimusilmas näha, milliseks see kujuneb. Kui kõik muu on võrdne, siis rahvad, kes ei tunneta oma saatust, muutuvad mängukannideks nende rahvaste käes, kes seda tunnetavad.

Valgetel on hädasti vaja taasleida tunnetus oma ülevast, kosmilisest saatusest. Me oleme rass, kes tunneb muret kogu maailma heaolu pärast, et säilitada seda, mis on tõene, ilus ja hea. Me peame tagama bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse. Me peame laduma vundamendi oma rassi avardamiseks kosmosesse ja arenemiseks ülespoole. Ja, kuna niipalju kui me teame, on inimkond universumi ainus intelligentne liik, võib meie arengut vaadata kui kogu kosmose arengut. (Ma usun, et seda tunnetust kosmilisest saatusest võiks püüda sobitada traditsionalistliku õpetusega tsüklilistest ajastutest.)

Me peame ühtlasi välja arendama suunava intelligentsi, et seda saatust täide viia. On uurimist väärt, kas selline intelligents peaks kehastuma hierarhilises okultses struktuuris, või saab see jääda tsentraliseerimata, paindlikku metapoliitilisse võrgustikku.

Märkused

1. Julius Evola. Men Among the Ruins: Post-war Reflections of a Radical Traditionalist, trans. Guido Stucco, ed. Michael Moynihan (Rochester, Vt.: Inner Traditions, 2002), lk 235.

2. Ibid., lk 236.

3. Ibid., lk 235.

4. Ibid., lk 237.

5. Ibid., lk 238.

6. Ibid., lk 238–239.

7. Ibid., lk 240.

8. ibid., lk 244–251.

9. Ibid., lk 245.

10. Ibid., lk 245.

11. Ibid., lk 247.

12. Pikemalt artiklis “White Nationalism and Jewish Nationalism”.

13. Ibid., lk 247.

14. Ibid., lk 248.

15. Ibid., lk 250–251.

16. René Guénon. Nüüdismaailma kriis, tõlk. Haljand Udam (Tallinn: Kodutrükk, 1999).

17. Ibid., lk 5.

18. Ibid., lk 6.

19. Ibid., lk 55.

20. Ibid., lk 55.

21. Ibid., lk 55.

22. Ibid., lk 55.

23. Ibid., lk 55.

24. Savitri Devi. And Time Rolls On: The Savitri Devi Interviews, ed. R. G. Fowler (Atlanta: Black Sun Publications, 2006), lk 117.

25. Robertson avaldas Ludovici märkused väljaandes Instauration, vol. 15, no. 4, 1990 pealkirja „Questionable Quote“ all. http://www.anthonymludovici.com/antisemi.htm